Erinevad esitajad “Kila Kola. Eesti elektroonika tõeline pale”
“Kila Kola” pole Eesti muusika kolikamber. Ega mitte ka hämar segamini magamistuba, mille nurgas hallitab üksildane sokipaar. Kaugel sellest. Umblu uus kogumik on maitsekalt sisustatud elutuba, kuhu pole häbi reede öösel peale pidu külalisi kutsuda, et siis hilise hommikuni igasugu vahvaid trikke teha. Muusika kiliseb ja kihiseb, kolksub ja koliseb, ühel hetkel unenäoliselt ja sujuvalt lainetav, siis jälle eufooriliselt üles-alla hüplev või tumedalt kohisev. Arvutid ja sündid ei püüa “päris” pille järgi ahvida. Ei kuule te pooletoobist kitarri ega haledat sümfooniat. Puhas elektroonika – mikroskeemiline, protsessorlik, mõnuga kokkujoodetud värviliste juhtmete ilutulestik. Mitte kordagi ei karga aga pähe epiteete nagu masinlik, külm, hingetu või kunstlik. Elektroonika on soe, siiras, loomulik, orgaaniline ja hinge on rohkem kui rubla eest. Kuulake Uncandy hõljuvat shoegaze’i “Lovecool” (LDB Rmx), Prospecta introvertset orientaal-filosofeerimist “The Creation Of The World” või S.I.N-i tantsin-orbiidil-kosmosejaamas trummi-ja-bassi “Little Rene”. Puhas kvaliteet. Kali Briisi “Beibe Beibe” ning Ajukaja “Jamaicawerki” elektrooniline funk paneb kõigepealt tantsusussid suitsema ning Bakey Ustli dubstep’i kurikael “Call You Fat” kaotab need lõplikult jalast. Nalja saab ka. Ma ei räägi siin Bläk Rokiti või Kuldse Trio Kraftwerki töötluste huumorist, vaid veidi rafineerituma irooniaga vürtsitatud vaimuvälgatustest. Et asi liiga diibiks ei läheks, selle eest hoolitsevad Andrevski seksika vanakooli-hausi sündikäiguga “Tarzan Call”, QBA infantiilselt lõbus “Sea Grip” (Ajukaja edit) ning minu isiklik väike lemmik, Djerro happeline, ent äärmiselt eluline ja õpetlik suhtekolmnurk “Keelatud Sõprus”. On muidugi selge, et lõpuks viivad kõik teed ikkagi magamistuppa. Seal on aga meid juba ootamas “Star Warsi” tegelaste piltidega pidžaamas Vaiko Eplik, kelle “Lost In Speissi” muhedalt mudased võnked kuulutavad öö kordaläinuks. 9