Ema ja tütar panid muhu ja mulgi mustrid vihmavarjudele
Ühel läinud suve mõnusal õhtupoolikul istusid ema ja tütar peredega aias, sõid eesti toitu ja ajasid läbisegi juttu. Et lähenemas oli laulupidu, arenes seltskonnas selleteemaline arutelu. “Ma hakkasin mõtlema laulupeo rongkäigu peale – tihtilugu sajab seal ju vihma,” meenutab Lemme vestluse käiku. “Ja siis võetakse kätte anonüümsed vihmavarjud või pannakse selga juhuslikud keebid. Tekkiski mõte, et oleks ju ilus, kui tantsijatel, lauljatel ja pealtvtaatajatel oleksid rahvusmustrites varjud.”
Selle peale leidis varemgi aksessuaaride maaletoomisega tegelenud Helen, et sellised etnovihmavarjud võiksid käia komplektis kummikutega. Oleks lõbus, pilkupüüdev ja moodustaks toreda terviku!
Ema ja tütar asusid õhinal tegutsema. Välja valiti kahed traditsioonilised rahvariidekirjad. “Esialgu valisime muhu ja mulgi mustrid just seepärast, et nad on väga kontrastsed ja toovad hästi esile eestlaste erinevad loomused: ühelt poolt uhke, väljapeetud, konservatiivne ja teisalt jälle särtsakas, temperamentne, rõõmus,” mõtiskleb kolme tütre ema Helen.
Huvi traditsiooniliste rahvusmustrite vastu kantakse Urbide peres edasi naisliini pidi. Juristiharidusega Heleni vanavanaema oli Eesti ajal maanaiste seltsi aktiivne liige, mõtles ise käsitöömustreid välja ja õpetas ka teisi. Helen esines oma esimesel laulupeol vanaema tikitud ja õmmeldud rahvarõivais.
Oma esimese mulgi stiilis kummiku sketši joonistas Lemme vildikatega paberile ja sealt läks lahti tõsisem töö. “Mustrid tuli graafiliselt toodetele sobivaks kujundada. Tootja leidmine nõudis oma aja. Hea meelega oleks varjud tootnud Eestis, kuid kahjuks pole see praegu võimalik ja need toodetakse Hiinas,” märgib Helen.
Näidised saadi kätte aprillis. “Kui oled nii pikka aega teinud ja mõelnud, et milline see lõpptulemus võiks olla ja siis näed, et ongi täpselt selline, nagu tahtsime, on see väga kihvt tunne!”
Vihmavarjud jõuavad Eestisse kohale sel nädalal, kummikuid tuleb veel kuu aega oodata. Etnoaksessuaarid lähevad müüki kaubamajadesse ja rahvusmeenete portaali.
Järgmisena plaanivad tallinlannad välja arendada meeste ja laste kummikumudelid. “Viie lapse vanaemana on see mulle väga südamelähedane teema: tore oleks näha meie laste jalas eesti mustris kummikuid,” kõneleb juba seitse aastat täiskohaga vanaema seisust nautinud Lemme.
Valides mustrikandjateks vihmavarjud ja kummikud, mõtlesid naised peamiselt sellele, et eesti rahvusmuster tänaval kohe kaugelt silma paistaks. “Tegelikult on ju päris palju rahvamustritega tooteid, aga me ei näe neid igapäevases tänavapildis. Rahvusmuster jääb koduseinte vahele või heal juhul üleriiete alla.
Meie soov oligi mustrid suurelt välja mängida. Rahvusmustri rikkus tuleb vihmavarju peal väga hästi esile. Ja kui me neid ise kanname, märkavad seda ka meie riigi külalised ja nii võivad meie kaunid mustrid jõuda ka maailma tänavapilti,” jutustab Lemme. “Vihmavari on just niisugune aksessuaar, mida on iga inimene nõus kätte võtma ja mida on igal pool maailmas vaja. Igal pool sajab vihma!”
Ema ja tütar on veel arutanud, et etnomustritega vihmavarjud võiksid olla meeldejääv kingitus väliskülalistele. Neil meenetel on ka praktiline väärtus.
Ja naiste arvates oleks eriti vahva, kui näiteks Neeme Raud Ameerikas või Kadri Kukk Brüsselis vihmase ilma korral oma intervjuusid teeksid just nende varjude all!
