The Hold Steady “Heaven Is Whenever”
The Hold Steady julges päevavalgele tuua oma viienda albumi. Mina olen aga skeptiline. Härrad lubasid uut suunda. Ootan, aga lahtisest uksest ei trügi keegi sisse. Kusjuures taustauuringuid tehes sisestasin otsingumootorisse kogemata “Heaven Is Whatever”. Tundub, et see ikka ei olnud päris juhus.
Craig Finni lüürilise koorma all vaaruv vokaal vibreerib Kings of Leoni ja kohati Pete Doherty vahel. Minu üllatuseks kohtan ka shoegaze-bändi Adorable hõngu. See peab olema muidugi puhas juhus, sest vaevalt härrad oma pilgu kinganinade poole pööranud on muuks kui nende puhastamiseks. Täpsemalt juhtus Adorable’i-intsident “The Weekendersi” alguses, kus Finn korraks Piotr Fijalkowskiks muutub, et siis jälle mõne noortesarja lõputiitreid toetada. Loo lõpus toimub häälemurre ning ilma hoiatuseta sõidab sisse “The Smidge”. Ehmatasin. “We Can Get Togetheriga” paralleelselt hakkab jooksma “Grey anatoomia”, kus Meredith Grey ja härra McDreamy jälle koos ei suuda olla. Keskkoolihitt “Hurricane J” lubab mulle oma eepilise algusega üht koma teist, kuid siis riivib Finn mu unistused repliigiga Jessie, I’m not joking around armetuks puruks. Järgnevad Arctic Monkeysi maiguga “Barely Breathing”, mind ööseks jääma anuv “Our Whole Lives” ja Peetruse nõusolekut nuiav palvekiri “A Slight Discomfort”.
Kokkuvõttes ma ei saa ikka päris täpselt aru, kas seda kõike vaja oli. 4
