Erastamisguru: Eesti ei peaks liituma eurotsooniga!
Dr Herbert Schmidt, kes käis Eestis seoses kunagise Erastamisagentuuri juhi Andres Bergmanni matustega, on mees, kes surus Eestis jõuliselt läbi kiire erastamisskeemi, mida ta oli rakendanud ka Ida-Saksamaal.
Viks ülikond seljas, sigar alati suus, tundus ta 90ndate algul paljudele eestlastele kui Gori karikatuuridest tuntud kapitalisti kehastus. Ent seejuures suutis ta saavutada isegi Eesti ametiühingutegelaste toetuse. Eesti erastamisagentuuri peakonsultanti vihati ja armastati ühtaegu. Iseteadlik ja sõnaosav, meenutab üks teda tundev ärimees. Kiuslik vanamees, ütleb teine, lisades vürtsika loo, kuidas Schmidt vastuvõttudel armastas sigarit pahvida, aga tuhatoosi kunagi ei kasutanud. Ja kui seda märganud kelner tuhatoosiga kohe kukkuma hakkavat tuhajunni päästma tormas, oskas Schmidt selle elegantselt murdosa sekundit varem ikkagi maha koputada.
Schmidt ütles Bergmanni matusekõnes, et Eestil on vedanud, et õiged inimesed olid õigel ajal õigel kohal, et teha radikaalseid reforme. “Ma ei suuda piisavalt rõhutada selle lause olulisust: ilma Tiit Vähi poliitilise tahte, Olari Taali elluviimise ja Bergmanni tõhususe ja entusiasmita, ilma tema võitluseta kiire ja puhta erastamise eest ei oleks Eesti majandusimele alust pandud. 1992. aasta nelja kuuga tegi Bergmann vastu kõiki ootusi revolutsiooni,” ütleb ta.
Bergmann pidi tema sõnul lisaks sisejõududele võitlema ka IMFiga, mis ennustas Eesti meetodile kadu ja pankrotti. Kuid Schmidtil on ka paber, milles IMF tõdeb vaid kolm kuud hiljem, et idabloki riikidest õnnestus erastamine kõige paremini just Eestis. Erinevalt Venemaal toimunud vautšeritega erastamisskeemist ei tekkinud Eestis tema sõnul mitte oligarhide klassi, vaid ettevõtjate klass, mida võibki pidada erastamise märkimisväärseimaks tulemuseks.
Schmidt hoiab Eesti tegemistel endiselt silma peal ning nagu ikka oskab ta esitada vastuvoolu ujuja seisukohti. Palace’i hotellis väärikalt trepist fuajeesse laskudes on tal seljas šikk ülikond ja hambus pooleldi ärapõlenud, kuid kustunud sigar. “Enam ei lasta mul siin suitsetada,” muigab ta. Kui kiidan, et oma ligi 80 eluaasta kohta paistab ta üllatavalt elujõuline, torkab ta vastu, et võib-olla küll, aga “inimrassi jätkusuutlikkusega on probleeme”. See on vana, kellega vaielda on raske, mõtlen, tuletades meelde ta kunagist hüüdnime Frontschwein (Rindesiga).
Kuidas paistab Eesti areng pärast teie lahkumist?
Mulle tundub, et te annate oma iseseisvust tasapisi ära. Te ei võitnud seda Moskvalt selleks, et jupphaaval Brüsselile ära anda. Te kaotate oma suveräänsust.
Ehk on see halb näide, aga: ma armastan sigarit tõmmata, kuid enamikus kohtades Eestis ma seda enam teha ei saa. Nii on otsustatud Brüsselis ja Eesti on kuulekalt seda järginud. Saksamaal, näiteks, vaadatakse selle piirangu ulatust juba üle, käib aktiivne diskussioon. Eestis mitte.
Olen alati öelnud, et kui teil on oma valuuta, peab olema ka reaalne keskpank. Eesti keskpank on tegelikult valuutakomitee, mis oli üleminekumajanduse jaoks suurepärane ja toimis edukalt 90ndatel. Aga tal ei ole oma hoobasid rahanduspoliitika juhtimiseks ja ta ei sobi oma raha hoidmiseks. Eurole ülemineku otsus vabastab Eesti vajadusest reformida Eesti Panka. See lükkab otsused ja vastutuse Euroopa Keskpangale.
Võib-olla on tore kuuluda euroriikide perekonda, aga me näeme praegu, mis juhtub euroga, kui üks või kaks riiki väärkasutavad süsteemi. Milleks ühineda liiduga, mis on muutunud raha suunamise ühinguks (transfer-union), raha suunamiseks rikastelt vaestele, ja seda püsivalt.
Kas liitumine euroga on hea mõte?
Minu isiklik seisukoht on, et Eesti ei peaks liituma eurotsooniga. Muidugi ma näen, vähemalt lühiajalises perspektiivis, selles ka positiivset. Aga kui majanduskriis saab läbi, on Eesti Euroopas võitja, sest tal on kõige vähem avaliku sektori võlga, kui ehk Luksemburg välja arvata. See teeb krooni tugevaks.
Kui teil on investeeringute jaoks kõige soodsam olukord, milleks siis liituda maksujõuetute riikide pundiga, kellel on suured võlad? Te kaotate oma suhtelise konkurentsivõime. On riike, kes on ELi liikmed ja kel läheb väga hästi, kuigi nad ei ole euroga liitunud, näiteks Suurbritannia. Või võtame Šveitsi. Kümme aastat tagasi, kui euro tuli, oli Šveitsi frangi ja euro kurss umbes 1,63–1,65, nüüd on kurss 1,39. Šveitsi frank on tugevnenud euro suhtes ligi 20 protsenti.
Ütlesite, et näete lühiajalises perspektiivis positiivset. Aga pikemas?
Pikemast perspektiivist rääkides – on inimesi, kes arvavad, et euro hävib mõne aastaga. Võlgade suurus vanas Euroopas üha kasvab, mitte ei vähene. Kui kaua suudab süsteem kasvavat avaliku sektori võlga taluda? Keegi isegi ei mõtle selle vähendamisele, vaid räägitakse kasvu ohjeldamisest...
Miks peaks Eesti 20 aastat hiljem, kui on näha kunagi tehtud otsuste head tulemust, seda kõike muutma? Jah, euro annab ligipääsu finantsturgudele, kus kroon on liiga väike, et häid tingimusi ligi tõmmata, kuid tundub, et Eestis unustatakse [euro] negatiivsed küljed üldse ära.
Kas Eesti peaks erastama Eesti Raudtee ja Eesti Energia?
Kui vaadata Eestit, on peamine kaubaraudteesuund Narvasse. Kui te selle erastate, võib see jõuda venelaste kätte. Kui te seda soovite, siis palun. Kuid võite saada konflikte, mida te ei taha. Ma oleks väga ettevaatlik selles osas. Praegu ma ei näeks vajadust seda teha.
Tähtsam on Eesti Energia. Endel Lippmaad tuleks tunnustada selle eest, et ta pidas maha pika võitluse Ameerika energiakonsortsiumi NRG vastu. Ja see oli Henrik Hololei, kes selle mõtte lõplikult maha mattis. NRG poleks olnud üldsegi optimaalne lahendus.
Mida arvate Eesti Energia viimisest börsile?
Energeetika on raske sektor. Nagu raudtee, on see liine pidi seotud teistega. Praegu on teil sisuliselt energiamonopol. Monopolidel on parem olla riigi omandis, aga võib tekkida probleeme, kui riigil pole investeeringuteks piisavalt raha. Kui monopol on erakätes, võite põrkuda aga veelgi suuremate probleemide otsa, kui te ei kontrolli hindasid lõpuni.
Kui loote erakätes elektrimonopoli, põrkute eurotsoonis olles kindlasti probleemidele Brüsselis.
Ma arvan, et riik peaks enda kätte jätma infrastruktuuri võrgustiku, liinid, samas kui erakätesse võib anda elektritootmise ja jaotamise.
Kuidas vaatate peaminister Andrus Ansipi suurele eurovaimustusele?
Kui oleksid ise peaminister, ei läheks sa vastuvoolu, sest tahad uuesti tagasi valituks saada. See tähendab, et ta ei saagi vastu olla. Vastupidi, ta peabki panema end selle suundumuse juhiks.
Arvan nii: kui teid kutsutakse euroga ühinema, on see üks asi, see on majandusliku eduloo kulminatsioon.
Aga see ei tähenda, et seda peaks tegema.
Kas inimesi eksitatakse?
Võtame 500 miljardi euro suuruse abipaketi Kreekale. Inimesed ei saa enam arugi, kui palju siin nulle taga on. Nullide inflatsioon on üks võimalus avalikkust eksitada. Pereisa vaatab kuluarveid: 2,20 eurot üks asi või teine asi. Ta teab, et tema kulud ei ole suuremad kui tulud, vähemalt teatud aja piires. Ta kalkuleerib, et suudab võtta 20 aastaks laenu, kui tema palk tõuseb. Aga kui ta loeb ajalehest “500 miljardit eurot”, ei adu ta seda summat. Tavakodanik ei saa enam aru. Ta saab aru, kui pensioni vähendatakse 962 eurolt 888 eurole. Siis läheb rahvas tänavale. Aga selliste suurte arvude puhul mitte.
Naljaga pooleks on mul teooria, et tulevikus saab valitsevaks klassiks maailmas homo computerensis anglosaxonis. Teised, kes ei saa arvudest, tehnoloogiast ja arengutest aru, muutuvad aborigeenideks, kelle preserveerimiseks luuakse spetsiaalseid institutsioone.
