Maailma esipaljastaja
Assange on sel nädalal maailma juhtivate ajalehtede ja teleuudiste staar, sest avalikustas saidil Wikileaks.org ligi 92 000 dokumenti Afganistani sõjast. Materjalid pärinevad aastaist 2004-2009 ning näitavad muuhulgas, kuidas viidi läbi sõjalisi operatsioone, milles hukkusid tsiviilelanikud; kuidas Talibanil on kasutada soojusjuhitavad raketid; kuidas USA tegi abituid katseid afgaanide poolehoidu võita; kuidas lokkab korruptsioon Afganistani võimude seas ja kuidas Pakistani salateenistus mängib kokku Talibaniga. Wikileaksi saidil tulevad välja ka Eesti sõdurite hukkumise kohad.
Kõik see ehk polegi suur uudis ja oli teada või võis seda aimata varemgi. Aga nende materjalide maht ja igapäevaste sõjakoleduste detailne kirjeldus on muljetavaldav.
See pole esimene kord, kui anonüümsetel lekitajatel ehk vilepuhujatel põhineva meedia lipulaev Wikileaks sensatsiooni tekitab. Alles aprilli algul lõi laineid avalikkuse ette toodud Pentagoni salajane video Iraagi sõjast, kus näha iraaklaste tapmist ja kuulda sõdurite küünilisi kommentaare.
Kõik see on tekitanud 2006. aasta detsembris Wikileaksi käivitanud Julian Assange´i vastu huvi. Kes ta on? Kas ta õõnestab turvalisust sõjakolletes, nagu kinnitab USA ametlik retoorika? Või on ta „infovandaal“, kes kuritarvitab sõnavabadust, nagu väidavad isegi mõned avatud ühiskonna eestkõnelejad USAs? Või aitab ta lõpetada Afganistani sõja ja teeb saladusi paljastades maailma paremaks?
Assange on müstiline kuju. Lumivalgete juustega, pikka kasvu ja kõhetu endine häkker eelistab tavaliselt varju jääda. Ta on pärit Austraaliast, elas 15aastaseks saamiseni emaga 37 erinevas kohas ning on iseõppija.
Ta rändab praegugi pidevalt ringi, seljakotis väike must läptop, mille sisu eest maksaksid paljud miljoneid. Harva on teada, kus ta parasjagu viibib. Ta ööbib sõprade ja toetajate juures, peatumata kaks ööd samas kohas, ilmudes välja kord ühes, kord teises riigis ja kadudes jälle. Samalt telefoninumbrilt teda uuesti kätte ei saa ning silmast silma intervjuusid annab ta harva. Ta on nagu omamoodi vastupanuliikumise juht, vaba ja sõltumatu ajakirjanduse radikaaldemokraat.
Tema organisatsioonil puudub peakorter. Wikileaksi postiaadress on Austraalias, seda juhitakse osaliselt Belgiast, serverid aga asuvad Rootsis, kus on maailma parimad allikakaitseseadused ja anonüümsuse kaitse internetis. Tänu sellele on Wikileaks tõrjunud üle 100 kohtuasja, sealhulgas seljatanud ka sellised rahakad vastased nagu saientoloogia kirik ja Šveitsi pank Julius Baer.
Kriitikute arvates ei pööra Assange kuigi suurt tähelepanu riikliku turvalisuse, eraisiku privaatsuse või autorikaitse aspektidele. Ehkki ta kinnitab vastupidist ja jättis näiteks 15 000 toimikut avaldamata, võivad paljastused seada ohtu sõdurid ja allikad Afganistanis. Samuti avaldas ta Wikileaksis kirjanik Michele Wrongi Keenia korruptsiooni paljastava raamatu, sest Keenias oli see keelatud. Tema põhjendus? Autorikaitse aspekt taandub maailmaparandusliku ees. Läbipaistvus olgu täielik, avaldamisele kuulub kõik salajane või kahtlane, tundub olevat tema moto.
Assange on korduvalt rünnakuid üle elanud. Pärast seda, kui Wikileaks oli avaldanud dokumendid selle kohta, et Keenia sõjavägi tappis 500 noort meest, ründas teda seal paar aastat tagasi ühel ööl grupp relvastatud mehi. Assange pääses vaid ime läbi.
Enne viimaste materjalide avaldamist otsisid teda viis USA julgeolekuagenti, kuid asjata.
Assange väidab, et tema missioon on paljastada suurkorporatsioonide mahhinatsioone ja valitsuskorruptsiooni, “kukutada sellised valitsused, kes toetuvad reaalsuse varjamisele, sealhulgas USA administratsioon”.
Intervjuus Der Spiegelile ütleb ta: “Me elame vaid üks kord ja peame seda aega hästi kasutama, tegema midagi tähenduslikku ja rahuldustpakkuvat. See on miski, mis on minu jaoks tähenduslik ja rahuldustpakkuv. Mulle meeldib teha asju suurelt ja aidata haavatavaid inimesi. Ja mulle meeldib tõpraid laiaks litsuda.”
