Vaja on küsimust, mitte vastust
“Milleks raisata sõnu,/ elu on niigi napp,/ tundke pausidest mõnu,/ valage sinna sapp” (lk 6).
Oma uues luulekogus Hando Runnel sõnu ei raiskagi. Napid riimid keerlevad autori viimase paarikümne aasta jooksul tehtud joonistuste ümber. Viimastest on kunagi olnud ka näitus, kuid luuletused on enamjaolt seni avaldamata. “Reebuse rahvas” on pausiraamat, ta ei võta enda jaoks aega, vaid pigem annab seda. Oma kogemusest võin öelda, et seda on hea lugeda Tallinna-Tartu maanteel auto tagaistmel. Liiklust tähele ei pane, igav ei ole, on hoopis rahulik, on aega ja naer tuleb peale enam-vähem igal teisel kurvil. Ükskord naljanaer, teinekord heameelenaer, kolmas kord nõutusenaergi: “Lume peal käijaid kannavad suusad / kunstide juurde kuuluvad muusad” (lk 40). Luulekogu ongi sama ebaühtlane kui rataste alt läbikihutav maantee. Leidub tõelisi pärle, kuid mõni (nt viimati tsiteeritu) kõlab mu meelest täpselt samamoodi nagu 2 + 2 = 4.
Aga ju siis selles peitubki asja essents. Öeldes välja tavalisi asju, tekib vaimupaus. Küsid: “Ja siis?” ning saad aru, et oligi vaja küsimust, mitte vastust. Natuke, hästi natuke, võib-olla ülekohtuselt, on mul tunne, et selle raamatu jaoks polnud palju pingutada vaja. Pildid olid olemas, luuletused on lihtsad-lühikesed – kõik sobib kokku. Samas, kui me räägime hea, end juba ammu tõestanud autori kunstist, sobibki kokku täpselt see, mille autor kokku klapib.
Raamatu viimase paarikümne joonistuse kõrval ei ole enam luuletust, vaid märge selle sünni kohta. Näiteks: “Kõnelus Ülo Matjusega Brandesest 22.01.08” või “Mälestusi Vaino Vahingust 15.04.09”. Ülesjoonistatud tunnetes ei saa keegi kahelda ega neid valeks väita, need on ju isiklikud ja ükski konn ei köhi. Aga see polegi etteheide: ma ei arva, et kunst peab tingimata sündima higi ja vere hinnaga. Raamat on aus, annab palju ruumi. Võib need laulukesed väga sügavaks mõelda, vaadata end pildist pilkaseks, aga siis pole vaja süüdistada autorit, vaid lugejat, kes astus endale jälle sammu lähemale.
Mulle selline asi meeldib. Vaikne sillerdus, mis ei sunni ega keela. Avab võimalikkuse. Ja luuletus “Äikesemängud” meeldib ka: “Sama saatus kord meid kõiki tabab,/ keda piksenool, ehk keda kriitik tabab./ Mille pärast?! – hüüad sina. Aga / kas on mõtet krilli minna rumalaga?” (lk 30).
