Põrandaalused sünnitajad
Need naised on jube huvitavad. Ma olen neid ammu kõrvalt jälginud. Nad on radikaalid, kuigi näevad välja nagu klassi viielised, kes pole elus roppu sõnagi öelnud.
Neile tähendab laps erilist vastutust. Et laps oleks õnnelikum ja tublim, selleks peab ta olema sündinud kodus, teda loomulikult pole vaktsineeritud ja teda ravitakse homöopaatiliste terakestega ning välditakse antibiootikume kui tuld. Beebi on kandnud marlist ja villaheidest mähkmeid. Mõnd titte on sünnist saati kraanikaussi pissitatud: see käib nii, et kui beebi teeb punnitava näo, siis on paras hetk punuda temaga vannituppa. Laps on imenud vähemalt teise eluaastani ema rinda (kui mitte kauem). Emaga tihedamas kontaktis olemiseks tukub titt päeval kandelinas (mitte vankris) ja magab öösel vanemate voodis. Mõned emad-isad ei vii lapsi algkooli, vaid õpetavad neid kodus.
Käisin laupäeval Türil, kus oli kodusünnitajate kokkutulek. Kuulasime umbses ruumis ettekandeid ja higistasime koos nagu saunas. Publikuks olid emad, mõnel titt tissi otsas ja teised rasedad (koos meestega); tapeedina taustaks laste kilked ja nutt.
Mulle meeldis, kuidas esinejad tegid lugupidavaid noogutusi Merje Luugi poole – tema on selles ringkonnas autoriteet: kodusünnituse ja -õppe guru. Ta on sale, malbe oleku ja vaikse häälega naisterahvas, kel on järsud seisukohad. Kui sul on seitse last (nagu temal), siis peadki end selgelt kehtestama.
Kodus sünnitamine on Eestis viimase kümne aasta teema. Kui 2001. aastal sündis kodus ainult neli last, siis eelmisel aastal sünnitas juba 82 naist oma lapse kodus. Ilmselt sinna tuuri jääb kodusünnitajate arv ka edaspidi. Ja need pole metsatalud, kus enamik lapsi sünnivad, vaid Tallinna ja Tartu korterid. Need naised pole meeltesegaduses (see on kindel), omalaadne talunostalgia on nende maailmavaade.
Huvitav, et kodusünnitus Eestis on legaliseerumas või õigupoolest enam ei viitsita seda represseerida. Varem oli raskusi lapsele isikukoodi saamisega ja abiks käinud ämmaemand võis kaotada töökoha. Nüüd on ametkonnad muutunud ükskõiksemaks. Vaikiv heakskiit. Võib isegi öelda, et raha vedeleb maas: Ida-Tallinna Keskhaigla ämmaemand Anneli Käerde ütles, et nende haigla on valmis ämmaemanda kodus käimise teenust tasulisena pakkuma.
Kui 80 naist sünnitab igal aastal kodus, siis ehk oleks mõistlikum neile ametlikult meditsiinilist abi võimaldada ja seadusega appi tulla?
Sotsiaalminister Hanno Pevkur on vastuseks esitanud retoorilise küsimuse: “Kas ühiskond on selleks valmis?” – ehk kas “tavalised” inimesed on valmis taluma, et nende ümber on sellised metsapoolsed.
