Martin Kala “Maailm, nõudmiseni”
Siiamaani ei olnud ma Vietnami reisimisele aktiivselt mõelnud, kuid sain pärast Martin Kala reisikirjade kogu lugemist korraga aru, et ka sellesse Aasia nurka tuleb minna kõige kiiremas korras. Ma ei teagi, kas selle tunde tekitasid täpsemalt kirjeldused väikestest, pidevalt troopikatormides räsida saavatest saartest, soojast merihobusid täis merest või suurtest klaaspurkidest, milles alkoholile annavad erilise maitse sinna tükkis noka ja sulgedega topitud varesed, kuid kui uudishimu mõne maa suhtes tekib, on (reisi)raamat lugemist õigustanud.
“Maailm, nõudmiseni” pakub emotsioonide kõrval ka rohkelt fakte neile, kes näiteks Istanbuli Sinisest mošeest, Borneo metsadest või Mongoolia vägivaldsest ajaloost rohkem teada tahavad. Pakub ka stiili, mis on Kalal kui prantslasel kohati epateeriv, ohkav, reisikirjanduses üleüldiselt valitseva frivoolsuse suhtes peadvangutav. “Maailm, nõudmiseni” ei ole mingi tavaline raamat, siin ei aeta tüüpilist reisikirjajuttu ega vaadata tavalisi vaatamisväärsusi – umbes sellise lubaduse käib autor välja teose algul. Hiljem külastab Kala ise muidugi suure naudinguga Hiina müüri ja mõte koeralihašašlõkist paneb ta “äärepealt minestama”: nõrkused, mille üle mul on lugejana hea meel (ikkagi inimene!).
Päris lõpuni kindel ei ole ma selles, kas iseenesest nutika ja erudeeritud reisikirjakogu müügile aitab kaasa see, et raamatu kaas on kujundatud nii, justkui oleks järgnev sisu mõeldud nooremale ja keskmisele koolieale.
