Välja rändavad tugevamad, targemad ja ilusamad eestlased

Sajand tagasi nimetas keelemees Johannes Aavik eestlaste kehalise koleduse ja vaimlise kehvuse põhjusena väljarännet. Tema arvates lahkusid kodumaalt just paremad.

Täpselt sada aastat tagasi tõdes keeleuuendaja Johannes Aavik, et eestlased on tõuliselt alaväärtuslikud. „Kui oma seltskonnas ringi vaatame, siis paistab silma teatav hõredus, kahvatus ja kultuurapuudus meie inimeste vaimlises jumes. See on kui mingi üleüldine kängu-jäämine, kehaline, kõlbline ja vaimline ebatäielisus,“ kirjutas Aavik ajakirjas Virmalised mõni nädal enne I maailmasõja puhkemist.
Miks see on nii, kui Eesti tõul ometi peaks olema potentsiaali areneda? Miks kehtib eestlase puhul Darwini seadus ümberpööratud kujul, küsis Aavik. „Meilgi on loomulik väljavalik, mis läheb mitte pahemast paremani, vaid ümberpöördult, paremast pahemani. See tähendab, tugevamad, targemad, ilusamad on meil ikka pidanud maad andma nõrgematele, rumalamatele, inetumatele.“ Aaviku sõnul oli taoline loomuvastane nähtus võimalik seetõttu, et rahva helgemad pead saksastusid ja pöörasid oma rahvale selja. Eestlaste kängumise põhjusena ei näinud Aavik üksnes ümberrahvustumist, ta pidas juba suuremaks probleemiks väärtuslikumate eestlaste massilist väljarännet Venemaale ja mujale.