Rock’n’roll ja kogu maailm

Tõnis Kahu intervjuu Ameerika rokkmuusika legendi Patti Smithiga.

Ma pole endiselt päris kindel, kas nüüd ja praegu, aastal 2014, annab Patti Smithi väga kergesti Eesti tarbeks ära tõlkida. Temal selliseid kahtlusi ei ole, niipalju sai meie telefonivestluse aegu selgeks – ta on püüdnud rääkida oma muusikas ausalt, kedagi kõrvale jätmata ja see peaks toimima ka nüüd. Kuid Patti Smithi ajalooline tähendus pole lihtsalt populaarse staari tähendus, vaid midagi mõnevõrra enamat.
Tema debüütalbum, ikoonilise kaalu (ja ikoonilise ümbrisega) “Horses” ilmus küll 1975. aastal, kuid tegelikult jätkas Smith suuresti 1960. aastate nn kontrakultuuri vaimseid traditsioone. See oli aeg, mil paljuski defineeriti tulevaste Ameerika põlvkondade jaoks noorolemise mõiste ja otsiti kunsti, mis oleks terav, äkiline, protestivalmis ja samas loomult demokraatlik. Kontrakultuuri lugu räägiti hiljem, 1970. aastate Ameerikas, valdavalt kui suure poeetilise lüüasaamise lugu. Uus ajastu oli kohati varjamatult, sentimentaalselt nostalgiline selle kadunud kõrghetke järele (keegi ei demonstreerinud seda paremini kui Bruce Springsteen), kuid Patti Smith oli midagi muud. “Horses” ei olnud nostalgiline, pigem tormakas, janus tuleviku järele ja nii on Smithist ajaloo silmis saanud keegi, kes liidab tolle 60ndate vaimsuse Ühendriikide punki tärkavate lainetustega. Ja kahtlemata teab ta ise, et tema muusika, just esimesed kolm-neli plaati 1970. aastatel võtavad midagi kokku, tähistavad ja sümboliseerivad tervete ajastute kokkupuudet. Meie lühikese intervjuu jooksul kasutas Patti Smithi oma tegevuse kokkuvõtteks kaks korda sõna “missioon” ja rääkis rokist kui “revolutsioonilisest” kunstivormist. Aeg ajalt on tervendav kohata kedagi, kes räägib suurtest asjadest sedavõrd puhtas, künismivabas toonis.