24 tundi, hambad ristis, võrri seljas (+VIDEO)
"Tsiklisõiduoskust pole tarvis, varasem kokkupuude punnvõrriga on soovitatav, aga mitte kohustuslik, kuna kiirused on väikesed," julgustas Ekspressi toimetaja Toomas Vabamäe kevadel oma kolleege. Eesmärk oli moodustada Eesti Ekspressi tiim, et osaleda sääreväristajate 24-tunni kestussõidul Mõisakülas.
Sellele ei järgnenud just vabatahtlike huviliste kätemerd. Näiteks üks asja kaalunud kolleeg loobus kiirelt, kui nägi videot eelmise aasta 24 tunni võidukihutamisest Maidlas, kus TV3 särgis võistlenud Felix Unduski kiivrit tabas pärast kukkumist mööduva konkurendi võrri pedaal.
Tiim moodustub lõpuks noortest ja natuke hulljulgetest ajakirjanikest: lisaks Toomasele läksin starti mina, Madis Vaikmaa Delfist ja Mattias Tammet Õhtulehest.
Tänavune punnvõrrimaraton peeti maha Eesti väiksemas linnas Mõisakülas. Vaatepilt, mis stardis avaneb, on ainulaadne kogu maailmas: 57 meeskonda (õieti võistkonda, sest osalejate hulgas oli ka 11 naist) ja paarsada osalejat. Pluss mehhaanikud ja kaasaelajad.
Reeglid on imelihtsad: sõit kestab ühe ööpäeva (või kuni sõiduriist lõplikult ära laguneb) ning võidab võistkond, kes läbib ööpäeva jooksul enim ringe.
Kaks päeva enne starti teeme Rakvere lähedal Levalas läbi „treeninglaagri", kus meie paugupill, värske puna-valge värvkatte ja uhiuute maastikurehvidega mõnekümne aasta vanune Riga saab esimest korda hääled sisse. Tiimi mehhaanik Andres Põldver on teinud tuntud hääduses tööd. Pikal sirgel saavutatud tippkiirus annab lootust, et päris sabassörkijateks me ehk ei jäägi.
On vaid üksainus mure: pooled tiimiliikmed pole elus varem võrri seljas istunud. Kartused saavad kinnitust juba võistluseelsetel soojendusringidel, kui Mattias unustab kurvis gaasi maha keerata, teeb elegantse pirueti ja lendab püssikuulina rajalt välja. Boksi naaseb ta verise rusika ja lõhkiste teksadega. Aga selles pole midagi eriskummalist, kukkumisest pääsevad väga vähesed.
Kõige rohkem probleeme tekitab meile pikk-pikk paremkurv, mille võistluse jooksul ristime karuselliks, ehkki sobiks ka „okseratas". Eriti kui pead seal mööda laskma üldesikoha pärast kemplevad, uskumatu kiirusega edenevaid kaasvõistlejaid.
Kuulen selja tagant kõrvulukustavat müra, mille tekitavad pool tosinat viimase piirini tuunitud mootorit. Mitmehäälse, võimsuselt ehk laulupeo ühendkoori meenutava ulgumise saatel nõuavad nad võimalust mööduda. Lehvitan käega - sõitke, jumala eest, mööda!
Ja siis nad tulevad: üks paremalt, teine vasakult, kolmas ja neljas mõlemalt poolt korraga. Viuh-viuh-viuh!
Mõisaküla võistluse korraldajad on maha mõõtnud oluliselt pikema ja keerulisema raja kui see oli mullu Maidlas. Lahtine kruus ja kivid muudavad kurvid libedaks, kiiretele sirgetele tekivad järjest sügavamad lahtise liiva ja kruusaga roopad, vana raudteetammi seest ilmuvad välja rusikasuurused killustikukivid. Ainuüksi püstipüsimine nõuab pidevat pingutust, lõdvaks saab end lasta vast kümnekonnaks sekundiks, kui võrr liigub asfaldil. Pea peab töötama kogu 1,4kilomeetrise ringi vältel. Eelmise aasta võitja, 24 tunni jooksul oma tiimiga 965 kilomeetrit läbinud Mati Mõttus ütleb, et Maidla ring oli sellega võrreldes lausa puhkekodu.
Võrreldes Toomase mulluse sõiduga läheb meie tiimil esialgu ootamatult hästi. Kui eelmisel aastal möödusid tema ja ta kaaslaste esimesed tunnid peaasjalilkult boksis võrri putitades, siis tänavu edeneme korralikus, ja mis peamine, ühtlases tempos. Võrr tuksub ilma mingite tõrgeteta ja esimese vahetuse lõpuks oleme lausa 15. kohal. Veel pimeda saabudes hoiame esikahekümnest küünte ja hammastega kinni. Keskmiselt vahetame sõitjaid iga tunni järel.
Siis korraga läheb kõik allamäge! Minu teiseks vahetuseks paigaldame rattale esi- ja tagatuled. Hajameelsusest unustan aga välja vahetada kiivrivisiiri. Nii sõidangi järjest vähenevas päevavalguses tund aega sisuliselt mälu järgi, ees päikesepaistelise ilma tarbeks mõeldud tume kiivriklaas. Vaevu aiman, kuhu rada keerab, ja sedagi poolesentimeerisest pilust, mille õhutuse mõttes lahti jätsin.
Kesköö paiku jagame tiimi paarideks: üks paar läheb magama, teine jääb vaheldumisi sõitma. Mina kuulun esiti magajate hulka.
Kui varavalges uuesti rajale pääsen, annavad käed ja alaselg jõuliselt märku, et selja taga on juba 12 tundi sportlikku katsumust. Kui tähelepanu hetkeks hajub, tahavad käed iseenesest lenksust lahti lasta. See pole nende loomulik asend. Aga teine 12 tundi on alles ees.
Võtan teadlikult rahulikuma sõidutempo, peaasi, et tervelt finišisse jõuame. Ajapikku muutub rada praktiliselt sõidukõlbmatuks. Pikk tagasirge meenutab liivaluiteid, tekib tunne, nagu osaleksin Dakari kõrberallil. Pehme liiva vaalud viskavad kergevõitu võrri pidevalt rajapiiretele ohtlikult lähedale. Sügavamad augud pidurdavad esiratta kinni ja tekitavad tunde, et kohe lendan uperkuuti. Püüan silme eest minema pühkida õõvastavaid pilte võimalikest tagajärgedest, kui peaksin kukkuma.
Kolm korda kukun ikkagi, kaks korda sellessamas salakavalas okseratta kurvis. Ühel korral läheb võrr käest keset pikka sirget ja ma lendan hooga üle lenksu. Põlved saavad korralikult põrutada, aga tõusen püsti ja sõidan edasi. See on punnvõrrisõidul tavaline: kukud, pühid sääred tolmuks puhtaks ja paned edasi.
Millalgi keskhommikul muutuvad tehnikaprobleemid tõsisemaks. Kõigepealt puruneb tagarehv lausa kolm korda järjest (ja pärast veel korra). Siis annab järele esikahvel, mis nõuab keevitamist. Siis avastame võrri raamist ohtliku prao - taas keevitamine. Pisivead, nagu süütekondensaatori juhtme purunemine pealekauba. Kõik see võtab omajagu aega. Üks boksipeatus kestab nii kaua, et meil ei õnnestu tunni aja jooksul ringigi teha. See tähendab, et ööpäevasõidu autahvlile meil enam asja pole.
Arutame tõsiselt, kas äkki jätta sõit katki ja pakkida asjad? Rehve on kulunud nii palju, et kui üks veel lendab, pole enam midagi asemele panna. Pilootidest on 20 sõidutunniga kah 50% rivist väljas. Aga ei! Nii kaua on juba rabatud, et nadi oleks kogu senine pingutus korstnasse kirjutada. Kangutame lõpuni, ehkki püüda pole enam suurt midagi.
Kui ruuduline finišilipp langeb, lõpetame 358. ringi. Seda on kokku täpselt 501 kilomeetrit, ehk samapalju kui Tallinnast Võrru ja tagasi. Tõsi, lätlastest võitjad läbivad sama ajaga 641 ringi. Meile kuulub Mõisaküla Le Mans'i üldjärjestuses 36. koht, omas klassis oleme 31.
