Miks sadas Ukraina kohal taevast alla Kalevi komme ja Võrumaa pärnaõisi?
12. juuli. Malaisia kodanik Ng Shi Ing (keda ta rahvusvaheline tuttavatering kutsus küll inglispäraselt Jaclyniks, veelgi lühemalt aga JCks) sai endale Eesti sõbrad tosina aasta eest, kui Eesti Energia personalikonsultant Maris Kadakas ja haridus- ja teadusministeeriumi õpetajaosakonna peaekspert Triin Noorkõiv aastase vahega Johor Bahrus ja Singapuris vabatahtlikku tööd tegemas käisid. Sõprus viis eestlannad vahepealsetel aastatel mitmel puhul Malaisiasse ja tõi Ng Shi Ingi 12. juulil juba teist korda Eestisse.
Põhipõhjuseks Euroopasse sõita oli keeleõpetajast Ng Shi Ingi jaoks küll Antwerpenis toimuv konverents, kuid kohe pärast selle lõppu oli tal plaan edasi Tallinna kihutada.
"Malaisias ei saada sellistest asjadest väga aru - kui Euroopasse üldse tulla, siis ainult vanasse Euroopasse, näiteks Pariisi," kirjeldab Triin Noorkõiv Kagu-Aasias sageli levinud suhtumist, "kuid JC oli teistsugune, äärmiselt vahetu ja söakas, selline, kes kõike - kasvõi mustikate korjamist või lakas magamist - proovida tahtis."
Nüüd on energiline 33aastane naine juba aasta eest plaanitud reisile kaasa võtnud ka oma noorema õe Lisa (Ng Elisabeth Lyeti) ja poeg Beni (Lee Jian Han Benjamini), et neilegi näidata Eesti loodust, mis erinevalt Malaisia "sageli torkivast ja hammustavast" džunglist on otsekui "üks suur park", ja talle seitsme aasta eest nii väga meeldinud Tallinna vanalinna.
13. juuli. Malaislaste esimene täispikk päev Tallinnas. Lisa mekib eestlaste soovitusel kohalikku hõrgutist ehk kohukesi ning jagab elevil olles proovitut, mis "on nagu juust, kuid samas ei ole ka", Instagrami abil oma Malaisia sõpradega. Kuid tõeliselt panevad Ngidel silmad särama hoopis Eesti saiakesed, midagi muud nad hommikueineks ei tahakski.
Pühapäeva-brunch'ile viivad Triin ja Maris oma sõbrad Nopi restorani, kuhu tuleb seltsi pakkuma ka muidu Helsingis elav malaislane Alan. Söögikoht on valitud selle järgi, et saaks istuda väljas päikse käes. Vaid aasta ja kuu vanune Ben roomab rõõmsalt mööda muru.
Õhtuks on eestlased oma sõpradele pannud kinni rongipiletid Tartusse. Sealsesse vaksalisse tuleb malaislastele vastu Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi in-glise keele ja Suur-britannia ajaloo õpetaja Ruth Talmet, kes sai JCga tuttavaks Edinburghi ülikoolis, kus mõlemad naised täiendasid end 2008. aastal magistriprogrammis.
Ruth viis kodus käies Šotimaale ikka kaasa ema tehtud moose ja mesinikust isa vurritatud mett, mis ka JC-le väga meeldisid, ning nüüd on JC otsustanud Võrumaa kindlasti oma silmaga ära näha.
14. juuli. Täna ootab ees Suur-Munamägi! Üheskoos naljatatakse küll, et Malaisia kõrgeima punkti, 4095meetrise Mount Kinablu omast jääb Munamäe kõrgusel üks lõpunull puudu, kuid vaatetornini viival ülesmäkke teel lapsekäru lükkamine võtab kõik siiski päris võhmale.
Õhtu poole võtab Ngide perekond ette paadireisi ümber Käätsos järvekesel oleva saare ning tühjal ja tüünel järvel tehtud foto meeldib JC-le nii väga, et ta paneb selle Facebookis oma profiili taustapildiks.
Keegi ei mõtle sellele, et kell 15.48 kohaliku aja järgi on Ukraina lennundusvõimud sulgenud rahvusvahelisele lennuliiklusele mitu ala Ida-Ukraina kohal,; põhjuseks aina ärevam olukord sealses õhuruumis - Ukraina valitsusvägede lennukid on pommitanud mässulisi Donetskis ja Luhanskis, separatistid on vastanud Ukraina sõjalennukite allatulistamisega. Kuid kui Krimmi kohal (kus ei tulistata) on õhuruum Eurocontroli poolt täielikult kinni, siis kodusõjas Ida-Ukraina kohal jäävad kõrgeimad rahvusvahelised koridorid siiski avatuks.
Õhtul istutakse Ruthi vanematekodus ja grillitakse kohalikke lihatooteid. Eriliseks hitiks kujuneb mustikatega maitsestatud ribiliha.
15. juuli. Viimane päev Lõuna-Eestis - külaskäik Võrru, jalutuskäik Tamula järve promenaadil. Õhtul sõidetakse Tartusse, et külalised kenasti kella kuuesele Tallinna rongile jõuaks.
Vastu ööd ollakse juba Marise pool. Telekas näitab BBC ingliskeelseid uudiseid; seda, kuidas Iisrael Gazat pommitab. Sõbrad arutavad, et kui Malaisias kajastab ajakirjandus laias maailmas juhtuvat päris palju, siis Eestis peale kohalike uudiste midagi muud naljalt lehtedesse ei jõuagi.
Erandiks ehk vaid Ukrainas toimuv.
16. juuli. JC, Lisa ja Beni viimane päev Tallinnas. Juba õhtul peavad malaislased sõitma Tallinnast Amsterdami, et end enne järgmisel hommikul algavat pikka tagasilendu hotellis hästi välja puhata. JC on sama rõõmus ja energiline ja vahetu nagu ikka. "Ta oli selles mõttes nagu liim, et suutis ühendada ka kõige erinevamate kultuuriliste ja usuliste taustadega inimesi," meenutab Maris.
Minnakse sööma Mustamäel asuvasse Umami restorani, mis taas valitud selle järgi, et Ben võimalikult palju väljas mängida saaks.
"Ja see oligi siis meie viimane õhtusöök," ütleb Maris äkki, kui arve saabub.
"Ära sõnu ära!" naljatab JC.
"Sa ei kuulanud lauset lõpuni - ma mõtlesin, et meie viimane õhtusöök siin, Eestis," täpsustab Maris pisut ehmununa.
Ning juba tehakse tulevikuplaane. Kuna ühistel Malaisia sõpradel on aasta lõpus tulemas pulmapidu, lepivad Triin ja Maris JC ja Lisaga kokku, et sõidavad hilissügisel omakorda neile külla. Kavas on näha sõpru juba varsti, nelja-viie kuu pärast.
Kuid enne lennujaama minekut tahab JC veel sisseoste teha; pakkida kohvrisse kaasa neid Kalevi maiustusi, mis talle juba 2007. aastal meelde jäid. Kavatsus on osta komme "terve kärutäis"; nii palju, et nendega kõiki oma õpilasi University Sabah Malaysias üllatada saaks. Niisiis sõidutab Maris JC Järve Selverisse. Kuigi viimasest Eestis-käigust on möödas seitse aastat, mäletab JC väga täpselt, millised kommid kõige paremad olid. Martsipanibatoonikesed praagib ta näiteks otsustavalt kõrvale.
Selleks ajaks on kell 16.16 Kuala Lumpurist kohaliku aja järgi väljunud Malaysia Airlinesi Boeing 777 juba teel Amsterdami poole. Lennatakse peaaegu sama trajektoori pidi, mida plaanitakse päev hiljem kasutada ka tagasiteeks. Ukraina õhuruumi siseneb 17 aastat vana Boeing registrinumbriga 9M-MRD veidike ülalpool Aasovi merd.
JC ostab Selveri teepoest eksootilisi Eesti teesid. Võrumaalt Ruthi poolt on ta küll juba kaasa saanud piparmünti ja kuivatatud pärnaõisi, kuid nüüd, Järve keskuses, märkab noor naine ka põnevat segu rukkililleõitega.
"Miks nii vähe? Ma võtaks ikka rohkem!" julgustab ta müüjat oma elurõõmsal moel, kui see justkui kõheldes vaid pisut sinisekirjut segu paberkotti raputab.
Sõidetakse lennujaama. Maris märkab, et Lisa maiustab Magnumi šampanjamaitselise jäätisega. Selle jäätise on Lisa ostnud valmis juba eelmisel õhtul, kui nägi tänaval ahvatlevat plakatit ja tundmatut marki kindlasti proovida otsustas.
Pildi lennujaamateel söödud maitsvast jäätisest riputab Lisa sarnaselt teiste reisil tehtud fotodega Instagrami.
See jääb seal viimaseks.
17. juuli. Kell 10.31 kohaliku aja järgi Hollandis, 31 minutit pärast plaanitud väljumisaega, stardib Malaysia Airlinesi lend MH 17 Amsterdamist Kuala Lumpuri suunas. Reisijaid on pardal 283, meeskonnaliikmeid 15.
Kell 15.02 kohaliku aja järgi Ukrainas sulgeb Eurocontrol kuni 32 000 jala (9753 meetrit) kõrguseni Ida-Ukraina taevas mitu uut lennutrajektoori. Sellest piirist kõrgemal lendamist peetakse ikka veel küllalt ohutuks.
MH 17 on selleks hetkeks teel olnud juba üle kahe tunni. Lääne-Ukraina õhuruumi sisenedes instrueeritakse pea viimse kohani täis reisilennukit lendama 33 000 jala (10 058 meetri) kõrgusel.
Saabub õhtu. Triin on rongiga teel Tallinna poole. Nagu ikka pole kõikjal levi, kuid lõpuks õnnestub tal telefonis internet tööle saada. Facebooki sisse logides jääb silm jääb kohe pidama jubedail märksõnadel "Malaisia lennuk", "Ukraina" ja "katastroof".
"Kui Venemaa suhtes nüüd ka midagi ette ei võeta, on asjalood ikka väga halvad" - umbes midagi sellist ütleb üks postituse teinud Triinu sõber.
Triin tunneb, kuidas südamest külm jutt läbi käib. Ta hakkab helistama, võtab kõne Marisele: "Kuule, mis kellase lennukiga JC lendama pidi!?"
Üheskoos veendutakse, et Malaisia sõprade lend pidi Kuala Lumpurisse jõudma kell kuus järgmisel hommikul; samal kellaajal, kui MH 17. See aeg jäi meelde, sest JC allveelaevaohvitserist abikaasa, kes ei saanud õppuste tõttu Eestisse tulla, pidi naistele Kuala Lumpuri rahvusvahelisse lennujaama vastu minema, et kogu pere saaks siis üheskoos siselennuga Kota Kinablusse edasi sõita.
Telefon alustab ärevat helisemist.
"Kas JC ja Lisa on ikka veel Eestis? Kas te teate, mis kell väljuva lennukiga nad reisima pidi?" nõuavad Triinult ja Mariselt JC sõbrad ja tuttavad.
18. juuli. Uudised teleriekraanil on kohutavad. Suitsev rusuväli, kartulimaadele laiali paisatud passid ja mänguasjad, maskides püssimehed, kes tunduvad olevat purjus või mingi muu aine mõju all. "Mida tegi Malaisia lennuk Ukraina kohal!?" imestavad ühes netti lekkinud videos lennuki allatulistajad.
JC Facebooki külg täitub sõprade kaastundeavaldustest ja mälestushüüetest. See, et kolm eestlaste sõpra olid allakukkunud Boeingus, on nüüd väljaspool kahtlust.
Kell 21.54 kohaliku aja järgi väljub Kuala Lumpurist Malaysia Airlinesi erilend Ukraina poole enam kui 200 valitsusametniku ja päästetöötajaga.
Ootamatult ilmub Ng Shi Ingi Facebooki arusaamatu postitus.
"Hello! We found personal belongings of the owner of this account. Offer our condolences. They died in aviakotostrofe. If possible please contact us by phone. We own the only Russian language."
Triin ja Maris on JC sõpraderingist pea ainsad vene keele oskajad. Facebooki postitatud Ukraina telefoninumbril helistades selgitabki keegi mees, et rusude keskelt leitud iPad veel töötas. Nad logisid Facebooki, mis kohe avanes, ja nii nad selle postituse tegidki.
"Palun kirjutage iPadi peale tema nimi "JC"," paluvad vapustatud eestlased. "Olge nii kena ja andke see edasi Malaisiast saabuvatele päästetöötajatele!"
19. juuli. Eriväljaõppe saanud spetsialiste kohaletoimetav lennuk saabub Kiievisse kell 03.58 ning suundub pärast kahetunnist vahepeatust edasi Amsterdami. Kuid peagi saab selgeks, et Ida-Ukrainasse päästetöötajaid ja uurijaid niisama lihtsalt ei lasta. Ohvrite surnukehad lebavad samas enam 30kraadises kuumuses ikka veel Donetski-lähedastel väljadel (alles hiljem samal päeval tulevad uudised, et kohalikud, enamasti kaevandusõnnetustega harjunud kaevurid, on hakanud laipu kilekottidesse koguma).
Tallinnas on situatsiooni irreaalsus kõikehõlmav. On lausa võimatu leppida, et JCd, Beni, Lisat ja 295 teist süütut inimest - õde, venda, last, vanavanemat, naabrit, kolleegi, abikaasat - pole ühtäkki enam elus seepärast, et keegi otsustas tulistada taevasse raketi, saamata ehk isegi täpselt aru, mida ta sihib.
Triin ja Maris räägivad enda ja JC ühise sõbraga Taiwanilt. See, kui vähe lugupidavalt lennuõnnetuse surnukehi siiani koheldud on, on miski, mis kõiki väga-väga häirib.
Nad räägivad JC abikaasaga, kes palub endale täpselt kirjeldada, mida JC, Lisa ja Ben Eestis tegid, et nende viimastest päevadest samuti osa saada ning tänab siis viisakalt, et nende puhkus nii ilus oli.
Ja JC vanematega, kes ütlevad, kui väga tähtis oleks see, et surnukehad lõpuks siiski koju jõuaks.
"Nad ütlevad küll, et saavad aru, et lootust pole enam mingisugust, aga muidu see kõik jääb ikkagi lõpetamata," ütleb Maris, silmad korraga veekalkvel.
Ekspressil õnnestus telefoni teel rääkida õnnetuskohal käinud ukrainlasega.
Malaislannale kuulunud katkise ekraaniga iPadi leidis põllult kohalik elanik, ukrainlane Gennadi.
Selle aku oli veel laetud, mis lubas aparaati kasutada. Gennadi ise seda ei mõistnud, küll aga jagasid asja tema naine ja tütar. Nad koostasid pöördumise iPadi omaniku sõpradele ja tõlkisid selle interneti abil vigasesse inglise keelde. (Loe täpsemalt kõrvalloost - EE)
Gennadi sõnul panid nad leitud asjad (sh laste riided, fotod, aga ka lennuki peal tehtud video) kokku ja andsid üle Vene poole erakorraliste olukordade ministeeriumile. Tema teada saavad omaksed need kätte Vene saatkonna kaudu. Intervjuu käigus jäi ebaselgeks, keda ja miks Gennadi Vene poole all silmas pidas.
Kohalikud aitasid laipu ja nende kehaosi ümbruskonnast otsida ja kokku kanda. Seda tööd kirjeldades kasutab Gennadi ukrainlastele omast fraasi "pomogli dorogoi dušoi" ehk "aitasime südamest".
Surnukehad viidi minema. Kohalikud ei tea, mis neist edasi sai. Lennuki tükid vedelevad siiani põllul laiali.
Elanikud nägid, et koha peal käisid OSCE vaatlejad ja ajakirjanikud. Praegu keegi seda maa-ala ei tulista ega pommita. Aga ümberringi käib sõda.
Elu Gennadi asulas seisab. Vesi on olemas, toidupoed töötavad.
"Kuhu ma siit põgenen," ütleb Gennadi. "See on mu kodumaa, jään siia, mul on siin sugulased, lapsed, vanemad. Meid ei tohi nimetada terroristideks, kuigi sageli nimetatakse neid, kes pole põgenenud, terroristide pooldajateks. Me ei ole seda!"
Viktoria Ladõnskaja
