Johannes Aaviku päevaraamatu avaldamine on mingis mõttes tõeline sündmus: kuulsast keeleuuendajast saab lõpuks ometi tavaline inimene, kes aastail 1916-1929 oma mõtteid ja unistusi kirja pani. Lugejat võib üllatada, et Aavikul oli ka muu elu peale uute sõnade leiutamise; et ta muretses oma välimuse pärast, kurtis aina kõrgemate hindade üle, tundis isegi armuvalu. Peale selle paljastab päevaraamat veel ühe hämmastava asjaolu: Johannes Aavik oli nimelt düsgraafik. Kuid ehk viiski see "puudulikkus" teda keeleuuenduse laiadele väljadele?