Barbi Pilvre: Eestlaste leebe fundamentalism
Kui rääkida lisaks ideoloogiatele ka teooriatest (vahel on raske piiri tõmmata), siis eesti vaimuinimestele on postmodernistlikud mõttearendused võõ rad, Euroopa viimaste aastakümnete hämarapärastest targutustest siin tuld ei võeta. Ja muidugi, Eestis pole ka ühtegi originaalset filosoofi, nagu näiteks on isegi leedukatel ja soomlastel.
Samas, laulev revolutsioon ise, kõik need rahvakogunemised, balti kett ja teised massiüritused näitavad, et eesti rahvas on väga kergesti ideede abil üles köetav, juhul, kui rahva ette söödetud ideed on kooskõlas mingi mentaliteediga, teatud ideoloogilise laetusega, mida need ideed siis võimendavad ehk lõkkele puhuvad.
See ideoloogiline laetus tähendab seda, et argiteadvus pole kunagi ideoloogiavaba, temas leiduvad tõed ja väärtushinnangud on alati mingi märgiga ja moodustavad mingi tervikliku maailmapildi. Need tõed on üldrahvalikult heaks kiidetud, neid peetakse õigeks. Need tõed kannavad nö dominantseid ehk üld aktsepteeritud tähendusi, mis sõnadel selles kultuuris on (tähendus on tea tavasti kontekstuaalne ja selle määrab konkreetne kasutus).
Näiteks seda, et märksõna inimõigused tähistab Eestis venelaste rahul olematust oma olukorraga. Või et soomlane viib mõtte üldiselt purjus, odavaid sisse oste sooritavale vanemale kodanikule. Või et vanasõna kes ees, see mees räägib meile sellest, et Eesti kultuuris on mehed hinnas.
Mingit puhast, ideedest rikkumata teadvust ei ole, ka mitte eestlastel. Argiteadvus on alati ideoloogiline, sest kannab mingit mentaliteeti (see pole muidugi mingi originaalne väide, vaid lähtub Althusserist ning on tänapäeval üldiselt aktsepteeritud seisukoht kul tuuriuuringutes).
Eestlaste puhul võiks seda mentaliteeti ehk ideoloogilist laetust nimetada leebeks fundamentalismiks. Arvatavasti on see kõnekam nimetus kui lihtsalt terve talupojamõistus, mida on eesti vaimu iseloomustamiseks kasutatud.
Argiteadvuslikke seisukohti me ise tavaliselt ei analüüsi, sest need moodustavad meie "normaalse" maailmapildi, mille sees iga päev tegutseme, mille kohta me küsimusi ei esita. Oma maailmavaatest saab aru ehk alles siis, kui see põrkab vastu mingit teist maailmavaadet ja tekib konflikt või paremal juhul dialoog.
Mis on leebe fundamentalism, eestlaste maailmavaade? Sellest saab pildi näiteks, kui kirjutada paberilehele üles umbes 20 väidet, mis on nö õiged või mida kasutatakse üldiselt teiste väidete õigustamiseks. Minu rida sai järgmine: alati on nii olnud, rahvas teab, normaal ne, õige, jälle mingi jama, tegelikult on nii, meile võõras, eesti rahvas on siin ela nud 5000 aastat, tõelised väärtused, ku nagi pole nii tehtud, eestlastele omane, ke da siin jälle lollitatakse, võltsprohvetid , euro värk jne, jne.
Kõik ideloogiad ja teooriad, mis meile kuskilt sisse imbuvad, astuvad dialoogi selle kohaliku ideoloogilise laetusega ja kas aktsepteeritakse või mitte.
Leebe fundamentalism on visa maailmavaade, ta ei lase ennast nii lihtsalt kõigutada. Tõenäoliselt on ta oma ole masolu pikkade orjaaegade vältel õigustanud, ta on takistanud igasugust ülepeakaela tegutsemist ja viljatut tar gutamist. Samas on ta takistanud ka teatud intellektuaalset erksust, vaimset lennukust ning maailmaparandamise soove ning surunud eestlased igavasse pragmatismi.
Leebet fundamentalismi ei pea häbenema, ta on ehk taganud rahvuse säilimise üldse.
Öölaulupeod, nii kümne aasta tagused kui ka eelmisel nädalavahetusel toimunud, panid eestlaste leebe fundamentalismi hõõguma.
Arvamuslugu ilmus esmakordselt 12. juunil 1998
