Kunstnikusuu: Tagasi kooli. Mida teha, et mitte uuesti lolliks jääda?

Nelja aasta tagusest ajast on mul meeles päev, mil ehmatusega avastasin, et lapsekäru lükates ei meenuta ma hiljuti loetud raamatut, ei mõtle päevauudistele, ega tegele ka lapsega, vaid ümisen peas... Säästumarketi reklaamlaulukest, mis kusagilt kummitama oli jäänud. Hakkasin jälgima oma päevi - millele aega kulutan, mis täidab mu mõtteid. Ja sain aru, et oli juhtunud üpris halb asi - mu maailm oli ahenenud vaid teatriks ehk tööks, ja koduks. Igasugune avarus oli kadunud. Aga selleks, et midagi uut luua, peaks olema, millest luua. Vähemalt ideaalis võiks olla kursis ka mujal toimuvaga; mõtestada elu, mitte ainult kunsti. Ja selleks, et olla selline ema, nagu ma olla tahan, vajan uusi teadmisi ja kogemusi, mida oma lastega jagada. Mille üle nemad uhked olla saaksid ja mis mind ennast toidaksid - et siis pühendada ülejäänud aeg suurima rõõmuga koristamisele ja mängimisele.