Koolistress kiusab lapsi ja vanemaid
Brita lugu
"Emme, mu kõht valutab! Emme, see valutab nii kõvasti, et ma ei saa kooli minna!""Nonii. See jõudis kätte kiiremini, kui oleks osanud arvata," nendib seitsmeaastase Brita ema Ave. Ei ehmatust ega nõutust, ta oli seda tegelikult isegi oodanud, kuigi mitte kohe septembrikuus. Luges aegsasti vastavat kirjandust, kuidas last aidata, kui kooliväsimus peaks kallale tikkuma.
Rõõmsa ja elava tüdrukuna jaksas Brita käia eelkoolis ja kõigil koolikatsetel. Kesklinna koolidesse ta sisse ei saanud ning läks suure heameelega koos lasteaiakaaslastega kodukooli. Iga päev ärkas laps varakult, pakkis ise asjad - ta oli ju nüüd suur! - ning ootas kannatamatult, millal ema patsidega ühele poole saab ja ta kooli viib.
Ema Ave oli rahul, kohanemine kooli ja uue elukor-raldusega läks lapsel ladusalt (ladusamalt kui tal endal), tüdruk oli õhevil ja põnevil. Kuni septembrikuu viimase nädala kõhuvalu-hom-mikuni. Enam Brita kooli minna ei tahtnud. Päeva edenedes poetas laps, et ei jaksa iga päev sirgelt istuda ja "kogu aeg ei tule numbrite kirjutamine hästi välja ja üldse - kõik karjuvad nii kõvasti seal koolis".
Nädala pärast läheb Bri-ta teise klassi ja aastataguseid sündmusi meenutades muretseb Ave juba ette, mis saama hakkab. Terve esimese kooliaasta tuli võidelda Brita eituste ja närvilisusega. Suvevaheaeg tõi leevendust - siis magas laps üle hulga aja taas hästi, söögiisu naasis, tekkis uuesti huvi lugemise ja ristsõnade vastu.