Kuus aastat tagasi kui polnud veel selge, kas demokraatliku partei presidendikandidaat saab Obamast või Hillary Clintonist, ründas Clinton oma konkurendi välispoliitilist otsustamatust kampaaniareklaamis. Selles Clintoni telereklaamis näidati magavat last: ilusad kaadrid, õnnelik lapsenägu, toredad unenäod. Ent taustal rääkis tõsine hääl: kell on kolm öösel, su lapsed magavad õndsat und, aga Valges Majas heliseb telefon – maailmas on midagi juhtunud. Clintoni sõnum oli selge – mina tunnen maailma ja olen valmis sellele telefonile vastama, aga kogenematu Obama ei ole.
Obama esimesel presidendiajal oli maailm sündmustevaene. Kell kolm öösel Valge Maja telefon ei helisenud. Obama välispoliitilistest vaadetest me eriti midagi teada ei saanud. Obama pidas mõned muljetavaldavad kõned ja pälvis varsti pärast presidendiks saamist Nobeli rahupreemia – mille eest, ei tea, on ta ka ise paar korda hiljem naljatanud.
Kuid Ühendriikide president ei saa kunagi loota, et päike paistab igavesti. Pole tähtis, kas sind või sinu valijaid välispoliitika huvitab, tahad või ei taha, maailm ja kriisid ronivad ühel hetkel ise uksest ja aknast sisse. Viimased paar aastat on olnud Obamale karmid. Egiptuse (kodu)sõda. Liibüa sõda. Süüria sõda. Krimmi okupeerimine ja Ukraina sõda. Endiselt jätkuv Afganistani sõda. Iraagi uus sõda. Iisraeli ja Hamasi järjekordne sõda. Liibüas tapetakse Ameerika saadik. Iraagis lõigatakse pea maha Ameerika ajakirjanikul.
Obama kriitikud – enamuses vabariiklased, aga viimasel ajal ka mitmed juhtivad demokraadid – ütlevadki nüüd, et Obamal pole välispoliitilisi põhimõtteid ega välispoliitilist doktriini (nagu enamikel minevikupresidentidel). Et Obama lihtsalt reageerib sündmustele, aga ei juhi sündmusi. Et jookseb toimuval sabas, kustutab tulekahjusid, aga ei hoia initsiatiive ja pole strateegilist visiooni.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega