Jüri Reinvere, Peer Gynt ja allakäiv Euroopa

Berliinis elaval Eesti heliloojal Jüri Reinverel (42) on proovistaadiumi jõudmas ooper “Peer Gynt”, mis esietendub Norra rahvusooperis advendiajal (Ooper esietendub 29.11 Oslos. Toimetaja). Suurteose valmimisprotsessi süvenes Madis Jürgen.

Ta istub valgete seintega Berliini korteris kolme kilomeetri kaugusel Brandenburgi väravatest. Prillide särades vaatab ta otse läbi skaibiakna ja räägib - kõlava selge häälega -, kuidas hommikuti kirevad tal sisehoovis kuked ja arvukatest akendest paistab, kuidas päike oma igapäevasel ringkäigul puuokste vahelt ükshaaval tube valgustab.

Siinsamas toas on Jüri Reinvere viimased kaks aastat "Peer Gyntile" pühendanud.

2012. aastal sõitis ta Oslost Londonisse ja pidi ära otsustama, kas ütleb Norra Rahvusooperile jah või ei. Kas kirjutab libreto ja muusika Ibseni näidendile "Peer Gynt" või teeb midagi muud.

Vaatas kahe nädalaga Londonis ära kõik Ibseni etendused, mis teatrites jooksid, ja asi oli selge - "Peer Gynt" on ooperi jaoks suurepärane materjal.

See pole enam see korter, mille köögilaua taga Sofi Oksanen kunagi "Puhastust" kirjutas ja kus Jüri ise samanimelist ooperit komponeeris.

See on ta uus elukoht, aga ikka Berliin. "Peer Gynt" sündis tal just siin, kuigi mõtetes reisis kaasas ka igal pool mujal.

Rooma, 2012

Elan Roomas hoopis teises rajoonis kui Ibsen, kui ta "Peer Gynti" kirjutas. Mina elan Vatikani kõrval, tema Hispaania treppide juures. Käin sellest hoolimata tema tollastel tänavatel peaaegu et iga teine päev: nurga taga elas Hans Christian Andersen, sealt edasi olid elanud Keats ja Byron. Üldiselt mul puudub sentimentaalsus kohtadega seoses, kuid nüüd, teades ette, millised minu järgmised kaks aastat on, katsun kuidagi leida siit mingit lähtepunkti. Norralane, läbi Kopenhaageni Roomas, kirjutamas tulevast rahvussümbolit. Mina, eestlane, läbi Berliini Roomas, lahkamas seda sümbolit üle saja aasta hiljem.

Ibseni majast on saanud hotell. Fuajees on flaierid, kohvrid ootamas taksosid lennuväljale. Ümberkaudsed tänavad on lömastatud päikese all, igal pool lärm ja kihav elu. Ainuke varjupaik on kirikute vaikus.

(Siin ja edaspidi kursiivis Jüri Reinvere päevikumärkmed.)

Ta on kirjutanud esseesid, stsenaariume, arvustusi, novelle, luuletusi. Romaani mitte, aga kui ka oleks, siis kasu oleks sellest vähe, sest libreto on midagi liiga teistsugust.

Mida tähendab see "midagi teistsugust"?

Libretos pole palju teksti. Siin mängivad žestid, kirjeldamatud momendid, midagi, mida pole isegi sõnades võimalik väljendada. Pikalt heietada pole võimalik. Libretist peab saama hakkama viiekümne leheküljega. Aga katsu sa tihendada Ibseni "Peer Gynt" viiesajast leheküljest viiekümneks! Libretist peaks õppima metallurgiat, et eri teemasid osata kokku sulatada. Nii räägib Jüri.

Ise on ta kõige rohkem õppinud Richard Straussi ja Hugo von Hofmannsthali "Roosikavalerist".

"Fantastiline, mida helilooja ja libretist siin kokku on viinud!"

Selle hüüatusega lõpeb Jüri kirglik libretomonoloog.

Ei. Paar mõtet veel. Hea ooperi taga on ikka ennekõike libreto. Halb helilooja ei suuda head libretot ära rikkuda, ja hea helilooja ei suuda halba libretot enam kuidagi heaks ooperiks teha.

Tallinn, 2012

Kõige esimest korda lendan Oslosse Tallinnast, "Puhastuse" proovide vaheajal. Lennukis mõtlen, endalegi ootamatult, Tuglase peale ja tema tungiva vajaduse peale Norra, Griegi ja Hamsuni kaudu end eestlasena defineerida.

Vahepeal on aga lennanud Euroopa enesearvamus katki nagu õhupall ja ta vehkleb vastuoluliste maailmade vahel täpselt samamoodi nagu mina oma eri kultuuride ja valdkondade vahel. Vormin mõtteis oma peategelast: fanaatilist, ideedest pulbitsevat rändurit, kelle peamine küsimus on sama kui Euroopalgi: kas on üldse mõtet silmi avada? Paari esimese mõttena paigutan osa oma uutest stseenidest Rooma ja NATO kõrbevanglasse (Ibseni Kairo hullumaja asemel), kus Peer Gynt endaga hakkama peab saama, täpselt samamoodi nagu maailm peab Breivikuga hakkama saama.

Kaks aastat kahe suurvaimuga korterit jagada pole naljaasi, eriti kui üks on Ibsen, teine Grieg.

Ibsen on Jürile lähedasem, Grieg pisut kaugem. Jürile oli algusest saadik selge, et ta hoiab kinni Ibsenist ja Kierkegaardist. Ta kirjutas oope-risse küll juurde uusi tegelasi ja uusi stseene, aga Ibsenile jäi ta ikka truuks. Samas ei tee ta Peer Gyntist norralase kuju. Peer Gynt on Jüril eurooplane, ükskõik kas eestlane, soomlane, rootslane...

Aga Grieg? Griegi "Peer Gynti" meloodiaid teatakse une pealt. Kas nüüd hakatakse teadma ka Reinvere omi?

Ei-ei-ei! See oleks enesetapp, kui hakata mõtlema, kuidas Griegi üle trumbata. Ei-ei-ei. Seda mitte. Nii ei saa ülesannet püstitada.

Ja Jüri tegi, nagu ta Ingmar Bergmanilt õppinud on - suur näidend, ooper või film pole autori eneseesitlus. Ainus, mida ta peab esitlema, on materjal. Sellest piisab. Tegija oma egoismiga koormab teose üle.

Oslo, 2013

Aga Griegist ei räägita Norra ooperimajas üldse, nagu poleks teda olemaski: ometigi on Griegi roll ja tema vaim minu töös palju suurem kui Ibsenil. Mõtlen, et kui ma Ibseniga - tänu I-ngmarile - veel hakkama saan, siis Griegiga on asi palju keerulisem ja kui saan, siis ainult tänu külmaverelisusele. Algusest peale on mulle selge, et ma ei hakka Ibsenit väänama mingisse veidrasse vormi. -Ooper peab tuginema Ibseni alusele nagu kaljule, kuid nagu koer, pean ma ka kohe oma märgid ümberringi nähtavaks tegema, kohe esimesest stseenist peale.

Ooperimaja, võimas ja imposantne ehitis, seisab otse fjordi rannikul. Meie projekt on kavandatud selle uue maja, mis omakorda on vahepeal saanud rahvussümboliks, kõige esimeseks suuresiettekandeks. Esietendust kavandatakse suurelt, hoole ja armastusega; inimesed redutavad ooperimaja kohvikutes, restoranides visa järjekindlusega - inimesed oma turvalisuses ja amüseerimise hõrkuses. Kohtun oma norrakeelse tõlgiga esimest korda kohviku üleval koosolekuruumis - ta tervitab mind minu suureks üllatuseks puhtas soome keeles, mida ta on samuti õppinud.

Kõik algab põhiideest, räägib Jüri. Peer Gynt kõnnib tal mööda kokkuvarisevat Euroopat ja vaatab, mis 130-140 aasta jooksul juhtunud on. Tänapäevane Euroopa on kihevil ja ärevil. Euroopa on kaotamas iseend. Ja nagu Jüri väidab, on Euroopa täis diletantlikke, äkiliste emotsioonide ajel tegutsevaid poliitikuid, kes lasevad end USA-l ja Venemaal ühismängus nõrgaks suruda.

Jüri on kõrvuti ooperitööga kirjutanud möödunud aastal Frankfurter Allgemeine Zeitungile poliitilisi esseesid.

Jüri räägib kultuurist ja majandusest. Kuidas majandusmeeste silmis on kultuur väheväärtuslik ja kuidas kultuuriinimestel on tihti raske majanduslikult mõelda. Et sellised vastuolud purustavad inimesi, hävitades kunstnikke ja takkajärgi ka majanduse. Inimese purunemise teema ongi Jüri loomingu punaseks niidiks.

Jüri "Peer Gyntist" käib läbi nii palju tuntud sümboleid, et Munchi "Karje" on vist ainuke, mida ta sisse pole pannud.

Ka Peer Gynt oli vahepeal kõva ärimees ja tegi palju rumalusi. Peer Gynt kurdab Jüri ooperis, et on mälestusmärk euroopalikust kultuurist. Lõpuks ei jää talle ikkagi muud kui Norra majake ja Solveig.

Mida teha Solveigiga, oli kaua aega Jürile suur küsimus. Kas meie aja Solveig suudab andeks anda kuritegude eest, millega on mõjutatud miljoneid? Breiviki nime küll ei nimetata, aga paralleelid on olemas. Ka Eestis on andeksandmine tänini kuum teema. Äkki teha Solveigist transvestiit - samuti meie aja Euroopa üks märksõnu?

"Ei-ei-ei! Ingmar poleks kunagi soovitanud, et ma oma võimalikku ebakindlust nii odavate võtetega varjama hakkaks!"

Stockholm, 1993

Kohtun Ingmariga kõige esimest korda "Peer Gynti" proovis Dramatenis, kus ta paari aasta tagune lavastus uuesti üles võetakse. Me ei ole veel tuttavad ja tal pole aimugi, millist määravat rolli ta hakkab minu elus etendama. Minul aga puudub teosega igasugune kontakt ja Griegi muusika pakub mulle kahekümneaastasena vähe huvi.

Kuid ometigi - just siitkaudu hakkan tundma õppima Käbi ja Ingmari maailma, nende vaateid, nende seotust Põhjamaade teatri ja tema suurkujudega. Vähe on mul sellest esialgu aimu: mul kulub aastat 15 enne, kui ma tunnen, et olen sellest üht-teistki õppinud. Naljatledes, Ingmaril oli kombeks kutsuda Ibsenit oma vaimseks isaks. Naljatlen, palju hiljem, talle kergelt vastu, et no siis oleks ta mu vaimne vanaisa. Aga just see moment tuleb mulle meelde kakskümmend aastat hiljem Berliinis, kui ma kuulen nime Peer Gynt seoses oope-riga esimest korda. Jah, võib-olla on mul tõesti olemas alus, et sellele ooper rajada.

Jüri poleks kunagi uskunud, et Ingmar ja Käbi Laretei õpetavad ta kirjutama. Nende maailmas veetis ta 15 aastat. Kummagagi polnud tal mingeid tunde, aga ta õppis.

Käbi kirjutab vabalt, pikalt heietamata, selgelt ja ruttu. Jüri samuti. Pildid kerivad silme ette, kui nende tekste lugeda.

Mida on Jüri Käbilt veel õppinud? Et tuleb aru saada, milles sa oled hea ja mis sulle sobib. Käbi teeb seda, milles ta ennast hästi tunneb.

Esimest korda kohtus Jüri Käbiga Stockholmis. Jüril oli seljas duffel coat, ta suudles uksel Käbi kätt ja esitas tiibklaveril Eduard Oja "Sugestioone", mis tundusid Käbile üks masendavam kui teine. Ja siis "virutas ette ühe Chopini ballaadi teise otsa, täiesti perfektselt".

Nii on Käbi kirjutanud.

Jüri oli siis kakskümmend üks ja talle avaldas muljet, kuidas Käbi igale telefonikõnele eri keeles vastas.

Nüüd kirjutas Jüri "Peer Gynti" libreto saksa keeles. Oleks kirjutanud inglise keeles, aga oli just ise norralasi veennud, et "Peer Gynti" etendus peab olema norra keeles, ja valis kirjutamiseks saksa keele. See hõlbustab tõlkijate tööd kiires graafikus - keeled on lähedasemad, muusikat pole vaja puutuda. "Rootsi keel ei ole mul piisav selliseks professionaalseks ja paindlikuks tööks," ütleb ta kahetsevalt.

Gröönimaa, 2013

Mul pole vähimatki kavatsust minna ekslema Norra folkloori libedatele radadele. Eestlasena, kaua Soomes elanuna, on mulle selge, et tulevane ooper tugineb üldisemale põhjala ideele ja enne, kui asun täie agarusega libreto kirjutamise kallale, ostan endale piletid Islandile. Kohe aga otsustan, et lähen kaugemalegi veel - Gröönimaale. On südatalv, ja kui meie väikelennuk Reykjavíkist pärast nelja tundi lendu asub Gröönimaa väikekülas maandumisele, viipab stjuardess meid, kümmet reisijat, vaatama lennukist nähtavaid jääkarusid.

Minu mobiiltelefon väidab mulle kangekaelselt, et ma olen Kanadas ja soovitab kiirkorras endale auto üürida. Vastasrannal, kunagi, istus Glenn Gould ja kirjutas oma kuulsa raadiosaate "Põhjala ideest". Esimesed read libretost kirjutan just siin: kasutades kujundeid, mida tunnen soome ja eesti rahvaluulest. Minu arvutiekraanil vilgub üksik .doc-fail, horisont on - esimest korda minu elus - täiesti tühi igasugustest tehnilistest jälgedest. Ei laevu, ei maste, ei majakaid. Lahe peal hulbivad jäämäed fantastilises omavahelises balletis, täielikus vaikuses ja igal hommikul täiesti uues asendis.

Kui ta kella kümneks pole tööle saanud, on päev raisus. Kui alustada varem kui kell üheksa, võib ära teha kolme inimese töö. Kaks aastat ühele asjale pühenduda on ränk.

Kusjuures see on veel hea, kui kahega hakkama saad. Kui panna ühe asja alla veel rohkem aega, võid riskida sellega, et ei tule üldse midagi välja ja kogu aeg on tühja läinud! Ooper on üks kõige suuremaid töid üldse: kuueteisttunnised tööpäevad pole haruldus, kuust kuusse, aastast aastasse.

Distsipliin, rutiin, distsipliin!

Marlene Dietrich alustas ükspäev oma elulooraamatut. Õhtul helistas Hemingway ja küsis: noh, kas oled juba külmkapi üles sulatanud?

Jüri naerab kõlavalt oma valgete seinte vahel. Ingmar Bergman rääkis ka: tööpäev tuleb ära teha, ükskõik kas on vaim peal või mitte.

Oslo, 2012

Meie ooperi kogu tiimi esimese suure kokkusaamise magan kuninglikult sisse. Saabun Berliinist öise lennukiga ja hoolimata minu eluaegsest uneprobleemist vajun sel hommikul sellisesse unne, et ei kuule ei kella, ei sekretäri pabistavat helistamist, ei midagi. Ärkan alles siis, kui toateenija klopib uksele, kihutan üle sildade ooperimajja, et sisse hüpata kümmekonna inimese koosistumisele, kes on seda müstilist heliloojat, kes söandab "Peer Gynti" ka tõepoolest teha, juba tükk aega oodanud. Samamoodi lõõtsutades nagu Peer Gynt ise tutvustan end režissöörile, lavakunstnikule (keda ma kuigivõrd tean juba Saksamaalt), valguskunstnikule ja murelike nägudega lavastusosakonna ja tehnilise osakonna juhtidele.

Me oleme juhtkonnaga omavahel varem juba rääkinud osatäitjatest ja võimalikest lauljatest, ilma et nad ise oleksid sellest teadlikud olnud. Kümme minutit pärast minu sissekihutamist tormab tulevane "Peer Gynti" peaosatäitja meie koosolekule sisse, olles eksinud uksega. Tema ei tea, mis koosolekuga on tegemist või millest räägitakse. Lauas tekkinud suure hõiskamise peale jääb ta seisma ja kui ta kuuleb, kuhu ta on sattunud ja mida temaga teha kavatsetakse, naeratab ta kohmetult ja ta põlved hakkavad lühikestes pükstes värisema.

Algul olid mõned koosolekud teatris, kus osales juhtkond. Siis jäi Jüri oma tööga ja Kierkegaardi filosoofiaga, armastuse ja surma ja andeks-andmisega.

Tegi libreto visandi ja siis kirjutas natuke muusikat, et näha, kuidas eelarve (Jüri ütleb budjett) kujunema hakkab - kui palju on vaja esinejaid, koori. Kuni selleni välja, millal oleks mõistlik tuua sisse lastekoorid ja millal see enam mõistlik ei ole, sest neil tuleks õhtul viimase bussi peale minna. Ta tundis, kuidas ta turjal istuvad Ibsen ja Grieg ja kõik need 700 inimest oope-ri-majas, kes sõltuvad tema tegemistest. Siis tulid tasapisi mängu lavastajad ja kunstnikud ja lõpuks dirigent ja siis oli tal juba lihtsam, sest teised võtsid osa kohustusi enda kanda.

Ja Jüri jäi põnevusega vaatama, kas nad leiavad üles asju, mida ta libretosse on püüdnud peita.

Berliin, 2014

Verdi nimetas oma ooperiaastaid galeeriorjuse-aastateks ja ma nõustun temaga sajaprotsendiliselt.

Ei ole suuremat pinget heliloojale, kui kogu oma elu mitmeks aastaks kokku pressida, kõik muu välja lükata ja lihtsalt intensiivse töö tõttu irduda maailmast nagu kosmoselaevas. Lõppude lõpuks pean ma otsustama kõik ise: alates sellest, mis saab Kierkegaardi filosoofia peajoontest, budjetist, osatäitjate vastupanuvõimest, kuni teise flöödi kaheksandikpausideni välja. Õnneks ma ei pea lavastama!

Kui ma nüüd tagantjärele näen oma möödunud aastat, siis ma märkan, et aeg-ajalt noteerisin aastaaegade vaheldumist, perekonna hakkamasaamist, inimeste muutumist ümberringi ja et ennekõike muutusin mina ise.

Mulle meenub, kuidas ma Liivi rannal hundiga silmast silma seisin: kui ma sellega hakkama sain, siis tunnen endas jõudu - ma saan ka selle ooperiga hakkama.

Siis ükskord tuleb dirigent ja lauljad vaatavad talle ammulisui otsa. Ja dirigent saab oma aplausi ja lilled neli korda nädalas ja istub restoranis tähelepanu keskmes, nagu oleks tema kogu asja algataja!

Pärast seda kaheaastast pinget, kui sa arvad, et tuleb rõõm ja vabanemine, on tegelikult hoopis suur tühjus. Mitte midagi erilist.

Aga ega Jüri sellepärast kade ei ole.

Ta saab nüüd ehk tihemini kutsuda külalisi ja teha süüa, mida tal teha meeldib. Rootsi kala, soome pohlapirukaid, poola salateid, inglise röstpadasid.

Teatrisse või kontserdile minek on ikka kuidagi tööga seotud, söögitegemine lülitab täiesti välja. Ja milliseid toite tegi Ingmari majapidajanna...!

Helilooja Jüri Reinvere

• Sündinud 2. detsembril 1971 Tallinnas.

• Õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis kompositsiooni Lepo Sumera ja klaverit Virve Lippuse juhendamisel.

• Õppis aastail 1990-1992 Varssavi -Chopini-nimelises muusikaakadeemias ja 1994-2004 Sibeliuse akadeemias.

• 2005. aastast elab Berliinis.

• 20. aprillil 2012 esietendus Soome Rahvusooperis tema ooper "Puhastus".