Üks inetumaid ja piinlikumaid stsenaariume kaitsepolitsei töötaja Eston Kohveri loos on järgmine. Venemaa mõistab praegu Moskvas Lefortovo vanglas istuva eestlase pikaks ajaks vangi. Sõltumata sellest, kas ta on süüdi või mitte. Küll vajalikud tõendid leitakse.
Venemaa kriminaalkoodeks ütleb, et kõige lühem karistusaeg spionaaži eest on 10 aastat, pikim 20 aastat. Kõige halvemal juhul võiks Kohver vabaneda alles aastal 2035.
Süüdimõistmise järel teeb Kreml ettepaneku, et eestlane võiks karistust kanda Eesti vanglas.
Riigid vahetavad vange alatasa. Näiteks üks siinse narkoäri kõvemaid tegijaid (Venemaa kodanik) palus end mõni aeg tagasi üle viia isamaa vanglasse, sest talle istuvad sealsed laagri tüüpi vanglad rohkem kui siinsed moodsad türmid.
Vangide vahetus käib Euroopa Nõukogu väljaandmise konventsiooni alusel. Seal on kirjas, keda, millal ja milliste kuritegude eest saab välja anda. Näiteks süüdimõistev kohtuotsus peab olema lõplik; tegu/tegevusetus peab olema kuritegu nii vangi välja andvas kui teda vastu võtvas riigis; karistus peab olema vähemalt nelja kuu pikkune vangistus.
Kreml sätib lõksu
Venemaa nõuab enne vangi üle andmist alati, et Eesti tunnustaks Venemaa kohtu otsust.
Kohveri puhul peaks Eesti tunnustama otsust, et kaitsepolitsei ametnik tegeles Venemaal spioneerimisega. Eesti pool peaks seega põrmustama versiooni, mida on seni kinnitanud kaitsepolitsei, president Toomas Hendrik Ilves ja valitsuse liikmed eesotsas Taavi Rõivasega. See ütleb, et FSB röövis Kohveri Eesti pinnalt.
Kuid see oleks otsuse helgem pool. Teise ja tumedama poole kohaselt kinnitaks selline otsus, et Kohver on ohtlik kriminaalkurjategija. Ta peaks Vene vangla asemel sitsima Eesti vanglas!
Muidugi ei tahaks eestlased kinnitada sellist Vene kohtuotsust. Milline häbi! Mõnitatakse piiril oma tööd teinud Kohverit, mõnitatakse tema kolleege, siinseid poliitikuid, kogu Eesti riiki ja rahvast.
Aga Kreml paneks oma meedias asja suure kella külge: eestlased lubasid ju teha kõik endast oleneva, et Eston Kohver võimalikult kiiresti koju saada, me lubame tal istuda “koduvanglas”, võtke ta siis vastu, ärge sööge oma sõnu!
Õigusriigina ei saaks Eesti Kohverit kohe pärast siia saatmist vabadusse lasta. Venemaal mõistetud karistust ei tohi Eesti kohus kergendada. Võib-olla saaks aga rakendada kergemat režiimi (avavangla), mõne aja pärast kuulutada välja amnestia.
Vangide vahetamine
Muidugi võib väita, et eelkirjeldatu on juristide elukauge mõttelend. Tavalisi kriminaalkurjategijaid saadetakse teise riiki karistust kandma küll, aga mitte spioone ega luurajaid.
Kuid me ei tea, mida soovib Kreml. Moskva käitumist on raske ennustada.
Spioonidega käivad asjad tavaliselt tõesti teistmoodi. Nad kas mädanevad aastaid sügavates keldrites ja kaugetes laagrites või vahetatakse välja teiste omasuguste vastu.
Vangide vahetus pole ainult kauge külma sõja aja nähtus. Üks kuulsamaid sedasorti tehinguid toimus vaid neli aastat tagasi Viini lennujaamas.
Juunis 2010 võttis FBI Ameerikas kinni kümme Vene agenti, kes olid nn uinunud olekus, parajasti luuramisega ei tegelenud, ootasid Moskvast käske. Üheteistkümnes jäi vahele Küprosel. Neist kuulsaim oli Anna Chapman, kes sai hiljem sekspommi kuulsuse ja poseeris meesteajakirjas Maxim. Agente ootas ees kuni viie aasta pikkune vanglakaristus.
Nende arreteerimine toimus vaid kolm päeva pärast Venemaa tollase presidendi Dmitri Medvedevi Washingtoni-visiiti (Eston Kohver nabiti Eesti-Vene piiril kinni kaks päeva pärast USA presidendi Barack Obama Tallinna-visiiti).
Kuid venelased ei pidanud kuud aegagi trellide taga istuma. Väga kiiresti sündis diil, millega nad vahetati välja nelja venelase vastu, kes istusid Venemaa vanglates USA kasuks töötamise eest. President Medvedev andis neile armu ja nad lennutati neutraalsele pinnale Austrias.
Viini lennuväljal seisid mõlema poole lennukid tükk aega üksteise kõrval, kuni vangid said vahetatud ja paberid korda aetud, ning seejärel lendasid nad koju tagasi.
Millises “hinnaklassis” on
hr Kohver?
Ka Toompeal on mängitud mõttega, et ehk saaks Kohveri kellegi vastu välja vahetada. Kas midagi toimub ka praktiliselt, Ekspress ei tea. See oleks riigisaladus.
Eestil puuduvad kogemused selles vallas.
Kusjuures, keda pakkuda vastu?
Eestist pole kedagi võtta. Siinsetes türmides istub küll kolm Vene agenti (Herman Simm, Aleksei Dressen ja Vladimir Veitman), kuid vaevalt et venelased neid taga igatsevad. Nad pole idanaabri eriteenistustele enam vajalikud. Pealegi on kaks neist reeturid. Vaid Veitman on FSB-le oma, kunagine alampolkovnik.
Eerik-Niiles Krossi, keda venelased kaubalaeva Arctic Sea kaaperdamise organiseerimises kahtlustatavana taga otsivad, eestlased Kohveri eest välja ei anna.
Tõenäoliselt haarataks Kohver hoopis suuremasse mängu. Vahetus tuleks kolmepoolne. Kohver (või siis tema ja veel keegi) vahetataks välja tegelase või tegelaste vastu, keda venelased soovivad kätte saada näiteks Ühendriikidest.
Mõned neist on avalikult teada.
Näiteks on venelased protestinud kurikuulsa relvakaupmehe Viktor Buti vangistamise vastu, kes võeti kinni Tais ja anti välja USA-le. Nad nimetasid inimrööviks Venemaa alamkoja liikme poja, häkkerluses süüdistatava Roman Seleznjovi kinnivõtmist Maldiividel ja Ameerikasse toimetamist. Ka tahavad venelased kätte saada Konstantin Jarošenkot, kes pandi Ameerikas 20 aastaks türmi kokaiini sisseveo katse tõttu. Jänkid püüdsid ta kinni Libeerias.
Ilmselt on olemas veel palju teisi. Kohveri advokaat Jevgeni Aksjonov mainis Postimehes näiteks Jevgeni Meli, kelle Leedu vahistas Vilniuse teletorni veresaunas osalemise tõttu.
Kõik oleneb sellest, kui kalliks Kohverit peetakse.
Praegu ei tea keegi, kas ja millal vahetus tuleb.
Ajastuse küsimus
Advokaat Aksjonov teatas, et kohtupidamine võiks jõuda lõpule poole aastaga. Ehk protsess kulmineerub ajal, mil Eesti tähistab vabariigi aastapäeva ja valmistub Riigikogu valimisteks.
Kremlile on see infosõja pidamiseks õige magus aeg. Oskusliku kasutamise korral võib see kohtuasi veel Eestis küllaga segadust külvata.
Üks hullemaid stsenaariume on, kui Kohver sunnitaks ilmuma telekaamerate ette tunnistusega, et ta käiski üle piiri Eesti luurajana.
Selline sõnum kinnitaks Venemaa elanikele, et FSB on tubli, sest püüdis kinni ohtliku, relvastatud spiooni välismaalt, Eesti on aga üks väike vastik NATO riik.
Eesti võimud jääksid lolliks. Sõnum Eesti rahvale oleks, et kuidas saate usaldada peaministrit, välisministrit, kaitsepolitsei peadirektorit?
Sedalaadi sigadusele viitas Päevalehe veergudel Eerik-Niiles Kross: “Ees ootab mitmekuine Venemaa psühholoogiline rünnak Eestile ja selleks tuleb valmis olla. Võib olla enam-vähem kindel, et hakkavad saabuma usutavana näivad teated Kohvri ülestunnistustest, igasugu tõenditest, mi eesmärk on tekitada kahtlusi Eston Kohvris, Eesti Kaitsepolitsei võimekuses, Eesti valitsuse aususes ja kurat teab milles.”
Saatuslik allkiri?
Esimesel vanglas toimunud kohtumisel Eesti konsuliga paistis Kohver terve. Teisel aga närb ja sõnakehv.
Konsuliga kohtumised toimusid FSB esindaja juuresolekul – tegemist pole ju advokaadiga, kellega nõupidamised peavad jääma saladuseks.
Esimene kohtumine algas eesti keeles, kuid kiiresti kästi jätkata vene keeles, vastasel korral oleks kohtumine lõpetatud. Teine jutuajamine käis eesti keeles, seda tõlkis Eesti saatkonna tõlk.
Eesti riigi palgatud advokaadid Mark Feigin ja Nikolai Polozov lõpetasid Kohveri esindamise. Kohver teatas sellest kirjaliku avaldusega.
Räägitakse, et Eston Kohver lubas teha Vene võimudega koostööd ja andis ka allkirja tunnistusele, et ta tegutses tõesti Pihkva oblastis Venemaal. Need väited on ametlikult kinnitamata. Kui see on tõsi, tekivad kohe küsimused, miks ja millistes tingimustes Kohver allkirja andis. Esimesed uudised ütlesid ju, et ta ei võta omaks mingit süüd.
FSB matkis kuritegu?
Vahetult pärast Eston Kohveri intsidenti korraldas Kaitsepolitsei oma peamajas Tallinnas Toompuiesteel meediale kaks briifingut.
Eesti Ekspress tundis kohe huvi, mille alusel Kohverit kinni peetakse. Spionaažisüüdistuse esitamiseks ei piisa sellest, et kaitsepolitseinik sattus või viidi üle Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoone. Pole vahet, kas ta oli teisel pool meetri, kahe või kahekümne jagu. Tal polnud Setumaa võpsikus aega mitte midagi luurata – kõige rohkem saanuks ta tuvastada puutüvede asendi ja võib-olla mõne seene asukoha.
Sel juhul saaks Venemaa teda karistada üksnes ebaseadusliku piiriületamise eest. Spionaaži-süüdistuse ülesehitamiseks sellisest vahejuhtumist ei piisa.
Kuid süüdistus räägib spionaažist. Kohver olla kohtunud korduvalt oma venelasest agendiga, kes talle kõva valuuta eest salajast infot müüs.
Vene kriminaalkoodeks ütleb, et spionaaži puhul hangitakse riigisaladusi või teavet, mida kasutatakse Venemaa julgeoleku vastu. Selle paragrahvi alusel saab karistada ainult välismaalasi ja kodakondsuseta tegelasi.
Võimalik, et FSB matkis kuritegu. Söötis Kohverile ette “allika”, kes lubas väärt infot. Nad said kokku ja kui kohtusid septembri hakul Eesti-Vene kontrolljoonel uuesti, rabasid venelased Kohveri kinni. Sel eesmärgil olidki FSB meestel kaasas granaadid, mis pimestasid eestlase ja katsid ümbruse suitsuga.
Venelastel võivad olla salvestised eelmisest kohtumisest, mis näitavad ei tea mida. Kohveri kaitsmine võib sel juhul osutuda väga raskeks.
Keda usaldada?
“Kohveri juhtum on ülikeeruline ja see, mida arutatakse avalikult, ei lange kokku tegelikkuses toimuvaga,” teatas advokaat Mark Feigin kolmapäeval, 17. septembril usutluses Eesti Raadiole.
Tollel päeval saabus uudis, et Kohver ei kasuta enam Feigini ja Polozovi teeneid. Edaspidi esindab teda üksnes Vene riigi määratud Aksjonov.
Välisminister Urmas Paet andis avalikkusele mõista, et Kohver polnud oma valikutes vaba.
Kuid võib-olla Kohver ei usaldanud Feiginit ja Polozovi? FSB-l pole raske saata arreteeritu juurde sobiv tegelane või kaks, kes mängivad Eesti riigi palgatud kaitsjad ja veenavad, et palun räägi kõik ilusasti ära, mida tead, vajame seda sinu kaitsmiseks.
Kohveri juhtum on pannud Eesti võime arutama, kas peaks olemas olema mingi parool, millega välismaal hätta sattuv eestlane (luurega tegelevad Eestis Teabeamet ja sõjaväeluure) tunneb ära, et advokaat kaitseb teda, mitte ei ole vastase poolt ette sokutatud.
Samas tekib küsimus paroolide usaldusväärsuses. Paroolid võivad vastase kätte sattuda. Simmi ja Dresseni juhtumid näitavad, et venelased suutsid istutada oma agendid sügavale Eesti eriteenistuste südamesse.
Lootus kaob viimasena. Eestlased loodavad, et venelased lasevad Kohveri vabaks. Diplomaadid pingutavad, et välisriigid selles osas Kremlile survet avaldaksid.
Lootma peab. Kuid tasub valmistuda ka halvemaks. Ja kannatlik tasub olla.
