“Olin 41, kui sain sclerosis multiplex’i diagnoosi!”
Viimased 20 aastat ränga haigusega elanud riigikogulane Lembit Kaljuvee (61) pole lasknud endal isegi puuet määrata, sest ei vaja riigi toetust.
Lembit Kaljuvee istub oma Eisma maakodu köögis pika laua taga.
„Sa ei saa ju praegu midagi aru?“ küsib ta.
Ta on tõstnud lauale külmsuitsulõhe, saia, sibula ja kandikutäie tomateid. Ainult kohvi väljavalamisega ta hakkama ei saa. Seda teen mina.
Kui Kaljuvee istub, pole tõesti midagi aru saada. Aga kui ta tõuseb, et võtta külmikust kohvikoor, siis... Need paar sammu reedavad ränka lihashaigust.
Kuidas kõik täpselt algas, oskab Lembit Kaljuvee täpselt kirjeldada.
Ühel lämbel suveõhtul vajus ta voodisse ja tajus, kuidas jalad-käed surisevad. Kaljuvee oli terve päev suvilas kuuri põrandat valanud ja koos väsimusega moodustas see surin omalaadse kokteili mõnust ja kannatusest.
Midagi sellist polnud ta varem tundnud.
Kaks päeva hiljem kadus Kaljuvee alakehast tundlikkus. Mees sai küll jalgadele tõusta ja nägi, et jalad kõnnivad, kuid ta ei tundnud neid.
Mõni kuu hiljem, pärast uuringuid ja haiglasolekuid pandi Kaljuveele diagnoos: sclerosis multiplex ehk hulgi skleroos. Lihashaigus, mille puhul närvisignaal mingil põhjusel ei ulatu lihastesse ning lihased unustavad ära, mida nad tegema peavad.
