Mis jäi 60 miljonile vaatajale läinud Jaak Joala mälestussaate kaadri taha
Möödunud teisipäeval näidati Venemaa ühel populaarsemal telekanalil otse-eetris Eesti laulja Jaak Joala mälestusele pühendatud saadet. Kuidas valmis saade nimega “Eesti üksiklane: kelle eest peitis end Jaak Joala?”, jutustab saates külalisena osalenud Viktoria Ladõnskaja.
"Jaak Joala mälestussaatesse?! Teie Venemaa viisa saab öö jooksul valmis." Bürokraatia taandub, vaatamata sellele, et kell on viis õhtul, nädalapäev aga - reede. Laupäeva hommikul kell 11 on viisa valmis, peal märge erandkorras andmisest "Ülevenemaalise riikliku telejaama Rossia 1" kutse alusel. Ja telefoni teel teatatakse konsulaati Moskva toimetusest: "Me toome veel inimesi. Me vajame viisasid ka pühapäeval. Töötame."
Moskva reageeris Jaak Joala elust lahkumisele hetkega. "Ta on meie jaoks tähtis persoon. Meil on vaja inimeste kontakte, kes olid temaga viimastel aastatel. Teeme mälestussaate," laekus telefonile sõnum võõralt Vene numbrilt. Moskva telekanali jaoks algab töö "fikseri" ehk meie keeli "teejuhi" otsimisest. See peaks olema inimene, kes tunneb kohalikku konteksti, võib abistada logistikaga, kontaktidega, tõlkimisega.
Endamisi mõeldud mõtted: selle saate tegemise ajal oli avastuseks mitte üksnes sisu, vaid kõik, mis puudutab Venemaa televisiooni köögipoolt.
"Me ei helista kunagi palvega soovitada meile inimest-ajakirjanikku pealinna. Me helistame regiooni, ütleme, Narva. Kui regioonis inimest tuntakse, on see meie jaoks kaalukas argument." -Irina Nossova, programmi "Otse-eeter Boriss Kortševnikoviga" peatoimetaja, ilmutas end algul telefonikõnes, kuid materialiseerus juba järgmisel hommikul Tallinna lennujaamas.
"Armastan Baltikumi," teatab ta suitsu põlema pannes. "Ma ei ole veel kunagi Eestis käinud."
Ira, Elja, Borja, Maksim... juba mõni tund pärast esimest suhtlemist "Otse-eetriga" ületas Moskvast saabuvate telefonikõnede hulk aasta normi. Imestan, kas see kõik on ikka üks ja sama kanal, kas neid on nii palju. Jah, programmi "Otse-eeter" kallal töötab seitse ajakirjanike brigaadi, kuid ka inimeste hulk ühes brigaadis ületab meie mõistes suure toimetuse oma. Sel ajal, kui Irina lendas Tallinna, tuli talle siin leida vajaliku tehnikaga varustatud operaator, kes oleks nõus nädalavahetusel töötama. Vastust "ei" ei saa lihtsalt olemas olla.
"Meil on vaja arhiivikaadreid. Mitte tasuta!" Peatoimetaja Irinal oli laupäev poole tunni kaupa planeeritud. ETV ja Margus Allikmaa isiklikult tulid vastu ja Priit Pärg tuli puhkepäeval välja ning kirjutas välisele kõvakettale Vahur Kersna 96. aastal tehtud filmi "Tundmatu Jaska".
Dialoogi mõlemal osapoolel lähevad selle lause peale silmad suureks, sest arhiividega tegelev Priit teatab: "See film ei satu ka ilma rahata homme kellegi kätte. Homme on ju pühapäev!"
Ja Irina küsib hämmeldunult: "Mis, kas siis pühapäeval keegi ei töötagi või?"
Kohe esimesel päeval salvestab Irina Eestis terve hulga intervjuusid, käib Joala eluga seotud kohtades, saab arhiivimaterjalid ja toob kuuldavale lause: "Vaja on leske!"
"Tead, Jaak ei armastanud ajakirjanikke. Ta elas avalikkuse eest varjatud elu. Ma ei usu..." Paistab, et see vastus Irat ei rahulda.
"Katsetame."
Lõunaks saab Irina Nossova Eestis viibimisest Delfis uudis. Portaal tahab teha temaga intervjuu. Irina vastab: "Jah, anname intervjuu, kuid las ka nemad edastavad meie koordinaadid neile, kellel on sel teemal midagi rääkida."
Mitte ainult uudiseid teha, vaid saada ka ise uudise põhjuseks - seegi on omamoodi võte. Kuid kohalik operaator, dokumentalist Sergei Trofimov juurdles autos istudes mitu minutit hoopis teistsuguse tehnilise võtte üle. Ta keerutas käes külalise väikest musta käekotti. Sellist à la Chanel, kuldsete rihmakestega... Kuid läbipaistvate külgedega. Ja kotis oli väike sisseehitatud kaamera. Sergeil kulus mitu minutit, et taibata, kuidas see maailmaime sisse lülitada, kuid veelgi raskemaks ülesandeks osutus selle väljalülitamine. Pärast selle seadme demonstreerimist võttis autos mõneks sekundiks maad vaikus. Oli ju selge, kelle jaoks see kaamera kotis oli.
"Tead, meil selliseid nalju ei tehta. Meie nii ei tööta. Kui sugulased annavad sulle lese kontaktid ja kui ta tahab intervjuud anda, siis jah. Aga kui mitte, siis ei ole see kaamera kotis meie jaoks," ütlen Irinale. Tuleb tunnistada, et peatoimetaja pani kaamera ära.
Endamisi mõeldud mõtted: see oli see hetk, kui Vene telekanali abistamisest oleks tahtnud keelduda. Sai selgeks, et nad lähevad välja täispanga peale. Operaator ütles meie salakeeles, eesti keeles: kui Maire (s.t Joala lesk) ei taha, siis nad ei pea teda leidma.
Selles autos üritasime me tee peal mitu korda arutada muu hulgas ka Vene-Eesti suhete poliitilist aspekti. Saa aru, Ira, kõik on keerulisem... miski ei ole nii ühene.
Pühapäeval saadeti kolm inimest ja arhiivimaterjaliga kõvaketas Eestist Moskvasse. Kui me saabusime hotelli Kosmos, teatati, et saade läheb eetrisse teisipäeval, mitte esmaspäeval.
Endamisi mõeldud mõtted: mul on ähmased kahtlused, et saadet hoitakse kinni sellepärast, et kõiki stuudiokülalisi ei ole veel kokku saadud. Tuleb aidata leida neid, kes võiksid esindada Eesti poolt nii, nagu meie seda mõistame. Neid, kes mõistavad nagu nemad, leiavad nad ise.
Moskva Gorki-nimeline kinostuudio. Piinakamber, nagu telekanali töötajad seda ise nimetavad. Ei, mitte sellepärast, et seal inimesi piinataks, vaid seetõttu, et väljaspool stuudiot näeb kõik välja nagu pärast sõda: lagunevad seinad, sisselangenud põrand. Siit peab ööpäeva pärast minema eetrisse saade, millel on 60 miljonit vaatajat.
Montaažiruum. Filmi "Tundmatu Jaska" tõlge peab saama tehtud mõne tunniga. Seejärel loeb diktor teksti peale (Venemaal subtiitreid ei sallita, tekst tuleb peale lugeda soliidse häälega). Ja mis eriti hämmastab: noor monteerija Anton, kes töötas eesti keelega esimest korda elus, püüdis monteerida juveliiri täpsusega, nii, et eestikeelsed laused läheksid maksimaalselt kokku peale loetava tekstiga. Ühe ööpäevaga sai film tõlgitud, lõigatud, dubleeritud, monteeritud. Meeskond, kes töötas Joala programmiga, läks sel ööl koju umbes kella kolme paiku öösel ja kiirustas juba kella seitsmeks tagasi tööle, sest saade pidi eetrisse minema kell 16 Moskva aja järgi. Hommikul saadeti Eestist veel üks eestikeelne intervjuu.
"Kuule, ma monteerin ega suuda uskuda, et ta on surnud. Ta ei ole surnud, asi on selles, et ma ei näe ainsatki kaadrit, kus ta oleks närbunud. Ta jääb meie jaoks alatiseks selleks, подберающим музыку к тебе ehk "valib meile muusika"." Need on 30aastase monteerija Antoni sõnad, kes viis Joala arhiivikaadrite eesti keele ja venekeelse dublaaži nii hoolikalt unisooni.
"Saa aru, ta võib-olla ei taha... Ja see on praegu ka arusaadav."
Eetrisse need ei läinud, kuid tegelikult suudeti mõne tunniga tõlkida ja monteerida ja dubleerida ka intervjuu Koit Toomega, süžee Reet Linnaga, telesillaks Moskvaga oli valmis Laine -Randjärv, stuudio ees olid külalised, kes lõpuks ei pääsenudki eetrisse, sest ajaliselt ei mahtunud. Materjali oli ette valmistatud kolmandiku võrra rohkem, kui oli vaja programmi jaoks. Aga juhuks, kui miski oleks untsu läinud, oli asendus sajaprotsendiliselt olemas.
Anne Veski jõudis lennukilt stuudiosse mõni minut enne saate algust. Kogu aeg tundus, et külaliste nimekiri on enam-vähem teada. Kuid otse enne stuudiosse minekut selgus, et programmi avab Galina -Sapožnikova kui Komsomolskaja Pravda omaaegne erikorrespondent Baltikumis. Eesti jaoks on ta inimene, keda on korduvalt mainitud KAPO aastaraamatutes. Lisaks sellele ilmub ekraanile saate nimetus, mis annab toimuvale selgelt poliitilise rõhuasetuse.
Endamisi mõeldud mõtted: asi kipub kontrolli alt välja. Saade tuleb pingeline. Neil on vaja reitingut. Nagu Joala ise ütles: Venemaa ja Vene meelelahutusäri - see on tõsine võitlus. Ja ega nad seda paha pärast ja kurjusest ei tee. Stuudiost välja marssida ei oleks õige. Halb rahu on sõjast parem. Nemad esitavad oma vaatepunkti, kuid ka meie üritame omaga vastata. Ka langev veetilk uuris-tab lõpuks kivisse augu. Kui nemad kujutavad asja teistmoodi ette, siis sellega ei ole jutt veel lõppenud, see annab alust rääkida ka teise nurga alt. Ja mis veel kui mitte kultuur, muusika, igavikulisus annavad võimaluse üksmeele saavutamiseks. Töötame.
Otse-eeter Venemaal erineb põhimõtteliselt otse-eetrist Eestis. Kell 16.00 Moskva aja järgi algas otseülekanne. Ja samal ajal läks saade eetrisse Vladivos-tokis, mõne aja pärast vastavalt ajavöönditele Kesk-Venemaal. Eestis läks saade eetrisse kaks tundi pärast tegelikku otse-eetrit, kuid täpselt samas mahus.
"Ärge olge nii passiivsed!" Saade töötab nagu stopper, tehnilises mõttes läheb kõik nagu nööri mööda, kuid reklaamipausi ajal palub hääl stuudios kõigil rääkida kiiremini, täpsemalt ja energilisemalt.
Saate lõpus tõuseb kogu stuudio püsti. Mitte käskluse peale, vaid sellepärast, et armastas seda, kellest räägiti, Jaak Joalat.
Tiitrid. Ruttu! Ruttu! Jumala pärast! Te jääte hiljaks. Eesti külalised lausa lendasid stuudiost välja ja otse lennukile.
Järgmisel nädalal tuleb telekanali Rossija 1 meeskond uuesti Eestisse. Sellepärast, et "Ma ju armastan Baltikumi. Ja me tahame teid paremini tundma õppida. Miks mitte teha meie kanalile eraldi Anne Veskiga saadet!?"
“Otse-eeter Boriss Kortševnikoviga”
Saadet näitab telekanal Rossia 1 otsesaatena.
Saatel on umbes 60 miljonit vaatajat.
Boriss Kortševnikov on Vene teleajakirjanik, saatejuht ja näitleja. ta lõpetas Moskva ülikooli ajalooteaduskonna ja õppis samal ajal Moskva Kunstiteatri MHAT õppestuudios. Töötas 2001. aastast telekanali NTV infoteenistuse koosseisuvälise, 2002. aastast koosseisulise korrespondendina (on teinud reportaaže programmidele “Täna”, “Neil päevil”, “Elukutse − reporter” jt). Juhtis saadet “Kontsentratsioonilaagrid: teekond põrgusse”.
Jaak Joala mälestusele pühendatud saade kandis pealkirja “Eesti üksiklane: kelle eest peitis end Jaak Joala?” ja oli eetris 30. septembril 2014.
Saadet saab vaadata siit: http://pryamoj-efir.ru/pryamoj-efir-30-09-2014-estonskij-otshelnik-ot-kogo-skryvalsya-yaak-joala/.
