Uuematest trendidest ja jäävatest väärtustest tüpograafias vestles Mart Andersoniga Priit Hõbemägi.
Priit Hõbemägi
FOTO: Vallo Kruuser
Olen ise tüpograafiahuviline - noorena õppisin laisulekirja, lõikasin kunstikombinaadis ARS tekstitrafarette, kirjutasin vene sõjaväes kümneid ruutmeetreid plakatkirja. Kas need manuaalsed oskused on tänapäeva kirjakunstniku jaoks täiesti kasutud?
Ei, manuaalsed oskused on endiselt hinnas. Lihtsalt kirjutamise vahend võib tänapäeval olla hoopis digitaalne. Tüpograafia maailm liigubki kahes suunas - üks on hästi tehniline, et kuidas me saame märke juurde, kuidas me saame märgid klaviatuuri pealt kätte, kuidas need ennast mobiilsetel seadmetel näitavad, kus kiri läheb väikesteks piksliteks... Ja teine suund on just selline vabam ja eksperimentaalsem lähenemine. Kui on tarvis teha tekstikompositsiooni, illustratsiooni või mingit etiketti, siis selleks ei pea looma tervet tähestikku. Selle asemel kujundad oma oskustega näiteks vaid ühe sõna. ATypI tüpograafiakonverentsil Barcelonas 2014 pidas ettekande üks argentina tütarlaps Martina Flor. Inglise keeles on tema ametinimetus "lettering artist". See pole sama mis kalligraaf, see on midagi muud, sest ta teeb eksperimentaalseid tähti. Sellest ta elabki. Vaatasin visandeid, mis ta loengute ajal tegi, ja ta joonistas pulgaga iPadi peale. Nii lahe tehnika! Nii et saab elektroonilise seadme peal ka neid asju teha, mingit küsimust pole. Enam ei pea tingimata sulgi või pintslit ostma. Võib ka teistmoodi pulga osta, kuigi ma just eile ostsin ka laisulgi.
