Kunstnikusuu: Elupõletamise bakalaureus

Kust saada magistrikraadi enesest hoolimises?

Et kõik ära rääkida, nii nagu see oli, pean ma alustama sellest, et läksin õppima filmikooli mängufilmirežiid. Kooli avaaktusel peetud kõnes rõhutas meie -kursusejuhendaja filmiõppe-tooli juht Jüri Sillart, et olete astunud kloostrikooli - unustage oma pere, unustage oma poiss- või tüdruksõbrad, väljaspool kooli asuvad suhted ja tegevused. Filmi tegemine on privileeg ja kui te ei pühendu sellele täielikult, ei ole teil mõtet siin koolis õppida.

Tol hetkel tundus see hoiatus pigem põnevana - loomulikult olin ma valmis oma järgmised kolm aastat täielikult koolile pühendama, olgu selle hinnaks siis pidev magamatus, ajapuudusest tingitud ärevus ja stress, pikad võttepäevad (ja -ööd) või sellest tingitud ebaregulaarne söömine. Samal ajal, viibides päevast päeva koos sarnast elustiili harrastavate kursusekaaslastega, tekkis omavahel eriline side, mida kutsutakse vennastumiseks. Seda tunnet oli vaja enne kojuminekut pikendada väljaskäimiste ja pidudega. Õppisin ruttu, et ühel õigel filmitegijal on alati kotis ibuprofeen, aspiriin ja palderjan - ja viimase vahetab pikema tööstaaži puhul välja Xanax. Pohmelli pole vaja häbeneda, see on loomulik elu osa, mida saab peita päikeseprillidega.