Intervjuu maakatevihkajaga
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Miks te vihkate maaelanikke?
Maakatefoob: Teie küsimus on tendentslik ja pahatahtlik. Meil ei ole maakate vastu mitte midagi, veel vähem saab öelda, nagu me vihkaksime neid. Me lihtsalt ei soovi, et maakatele saab osaks riiklik tunnustus.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Kui te ei soovi, et maaelanikke riiklikult tunnustataks, siis kuidas te ikkagi maakatefoob ei ole?
Maakatefoob: See on demagoogia. Iga iseseisvalt mõtlev inimene saab aru, kui me lubame maakad linna elama ja töötama, purustab see meie linnaühiskonna tuhandete aastate pikkuse aluspõhimõtte.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Miks on halb, et maakad linna elama tulevad? Maakatefoob: Teie küsimus on tendentslik, nagu ikka. Meil ei ole maakate vastu mitte midagi. Aga juba praegu õpetatakse väikestele lastele lasteaias ja algklassides, et maal elamine on normaalne. Meid on järjepidevalt sõimatud urbanistideks, agrofoobideks ja koguni hipsteriteks. Iga iseseisvalt mõtlev inimene teab, et hipster on tegelikult meditsiiniline termin.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Mis selles siiski halba on?
Maakatefoob: Teie küsimus on pahatahtlik ja provokatiivne. Me kõik teame, et võimulolijate tegelik eesmärk on lubada linnamüüride vahele ka saarte elanikud. Inimesed Saaremaalt ja Hiiumaalt. Me ei imestaks, kui see lõpeks sellega, et linna lastakse ka vormsilased, kihnlased, ruhnlased. Kas varsti terendab aeg, kui me laseme Naissaare kaks elanikku linna, kui see agressiivne vähemus piisavalt kõva häält teeb? Need on olulised küsimused, millest vaikitakse, mida sihipäraselt varjatakse.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Kas nad ei ole juba liiga kaua maal kannatanud? Maakatefoob: See küsimus on demagoogia. Mul ei ole maakate vastu mitte midagi. Elagu maal, elagu looduses edasi, nii nagu nad on kogu aeg elanud, ja nad ei häiriks kedagi. Me oleme enda otsustega jõudnud siia, kus me täna oleme: paljud on ära, vaesus, lapsed ei söö, nipet-näpet - just kui täiesti olematu põhjus, olematu tagajärg, olematu situatsioon.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Miks on siis ikkagi halb, kui maakad linna elama tulevad?
Maakatefoob: Teie küsimus on tendentslik, pahatahtlik demagoogia ja teenib maakateideoloogia pealesurumise huve. Mul ei ole maakate vastu mitte midagi, kui nad vaikselt maal edasi elaks. See on pikem protsess, sellega kaasnevad järgmised mured. Meie selja taga on 800 000 linnaelanikku, kelle soovidest sõidetakse põllutraktoriga üle, käputäie maakate egoistlike huvide pärast, kes ei suuda oma ihasid tagasi hoida, kel puudub tahtejõud ja distsipliin elada maal. Me näeme teiste riikide eeskujul, kus maakad on linna lubatud, mis siis toimuma hakkab. Massachusettsis ei ela maal enam mitte kedagi. Elanikud, kes julgevad nina kirtsutada, et nad ei soovi maakate naabruses elada, pannakse vangi. Varsti koidab aeg, kus me ei või enam avalikult suhu võtta laule "Tallinn, mu Tallinn", "Kauneim linn on Eestis Tartu", "Pärnu ballad" ja "Depressiivsed Eesti väikelinnad". See on terror.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Tahtsingi sinna jõuda. Lääne-Euroopas on maakate linnas elamine pigem seaduslik ja nende ühiskondadega pole juhtunud midagi halba.
Maakatefoob: Sõltub vaatevinklist, aga teie väide on absurdne. Maakate linna tulemine pole eraldiseisev asi. Inglismaal on näiteks linnalasteaiad sunnitud uksed sulgema, sest nad ei ole nõus vastu võtma maakate lapsi. Hotelle, mis ei ole nõus majutama maakaid, tabab pankrot. Mõelge neile lastele, kes peavad lasteaias ütlema, et nende vanemad on maakad. Mida teie süda ütleb neile lastele?
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Kas te ei soovi siis, et maakad oleksid õnnelikud?
Maakatefoob: Küsimus on absurdne, sest eeldab, et me ei tahaks, et maakad oleks õnnelikud. Muidugi soovime, et maakad oleksid õnnelikud. Aga elagu õnnelikult maal. Miks nad peavad tulema linna ja pidama oma rongkäike keset linna? Laulavad lauluväljakul, tantsivad, ei joo, seljas on kirevad ja mustrilised maariided, mis on tegelikult - nimetagem asju siiski õigete nimedega - RAHVARIIDED, ja kiljuvad, millisest maakonnast nad pärit on. Kas te näete rahvariietes linnaelanike karjumas „Ma olen linnast, see linn on minu"?
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Viimasel maaelanike rongkäigul Vabaduse platsilt lauluväljakule võtsid teie pooldajad maainimesi vastu loosungitega „Maakad alevisse tagasi", „Linnas kartulid ei kasva!", „Eestimaa ei ole maa", „Aitäh, me ei vaja sõnnikut!", „Meil on Kender, Kurvitz, Luiga. Teil on... Mikita ja Kivisildnik?". Kas tegu pole ilmselgete agrofoobsete ilmingutega?
Maakatefoob: Teie küsimus on kontekstist välja kistud.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Vabandust, ma ei saanud praegu aru...
Maakatefoob: Täpselt. Kui te ei saa aru, siis küsige neilt, kes saavad aru.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Kas ei ole ikkagi nii, et maakad sünnivad maal? Maakatefoob: See küsimus on pahatahtlik. Ei ole mingit usaldusväärset teaduslikku tõestust, et inimene ei võiks sündida teda armastavasse linnaperre, kui ta seda vaid soovib. Keegi ei keela linnas sündida.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Kas linnas elavad siis ainult normaalsed inimesed? Maakatefoob: Ärge provotseerige. Oleks silmakirjalik väita, et meil ei ole probleeme. Inimesed, kes sõidavad Viru keskuse liftiga ainult ühe korruse, ei tohiks linnas elada.
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Kas teie enda tuttavate seas ei ole maaelanikke? Maakatefoob: Väga hea küsimus. Meil on maakate hulgas väga palju häid sõpru. Nemad imestavad ja muretsevad samamoodi, miks seda kõike praegu vaja on. Neil on looduses, kus nad on aastatuhandeid elanud, väga hea elada. Mitte mingit probleemi ei ole. Ja nad küsivad - kellele see kasulik on, tekitada sellest ootamatult probleem, et nad nüüd seaduslikult linna pääseksid? Miks on välisisandatel seda vaja?
Ajakirjanik Nestor-Hambapesija-Pastor: Ometi on ka päris mitmed linnaelanikud pooldamas seda, et maalt pärit inimesed vabalt ja turvaliselt linna pääseksid.
Maakatefoob: Teil on kahjuks õigus, me ei saa seda eitada, et ka linnaelanike hulgas on maakate kogukonda pooldav „eliit", kellest päris paljud kipuvad ka ise maale elama või vähemalt käivad maal äärmiselt sageli. Need on enesekesksed inimesed, kes on andunud elumõnude nautimisele, hüljanud tuhandete aastate jooksul heakskiidetud alusväärtused ja võtnud vastu väärastunud arusaamad. Neil puudub iseseisev, ettevaatav ja kriitiline mõtlemine. Nad on kinnimakstud propagandaohvrid, kes pilkavad põhimõttekindlaid inimesi, kes keelduvad oma jalga maale tõstmast.
