Kahe maailma kokkupõrge on nii sügavalt loos sees, et ei ole siin maailma, mis teisega kokku ei põrkaks. Kõigepealt põrkuvad Põhja- ja Lõuna-Vietnam – kommunistid, rusikad püsti, võtavad üle Ameerika-meelse poole ja tungivad oma teadmistega lihtsast elust peategelase jõukasse majapidamisse. Sõdurneiu ei ole kunagi näinud rinnahoidjat ega suuda mõista, miks on sel perel siidvoodriga sahtlis nii palju kahe poolega kohvifiltreid. „Kas siin majas juuakse kohvi alati koos sõbraga?”

Edasi kohtuvad Vietnam ja põgenikelaagrid, Vietnam ja prantsuskeelne Kanada, kus paadipõgenikud südamlikult ja soojalt vastu võetakse. See on uus maailm, kus miski ei käi nii nagu vanas maailmas, kus elamist tuleb otsast peale õppida, otsast peale alustada. Ja viimaks, kui peategelane on end juba Kanadasse sisse elanud, kohtub ta taas võõraks saanud Vietnamiga. Ja et keegi nüüd ei arvaks, et nii lihtne see ongi, siis põrkuvad ilmad veel väiksemal ja isiklikumal tasandil – peategelase poeg Pascal on autist, kes päevast päeva põrkub ise ja kelle pealt põrkuvad mis tahes ilmad. Ei ole siinkohal ruumi, et anda aimust, mida kõike saab sest pisukesest vihust teada Vietnami elu-olu kohta. Ses raamatus räägitakse ainult asjast, ei ole siin ühtegi liigset ruumitäidet.

Olen seda väikest raamatut viimase kolme nädala jooksul kolm korda lugenud ja loen veel. „Ru’s” on see, mida isekeskis nimetan liftiks ja mis viib väga kiiresti hoopis teise maailma, mille vastuvõtmiseks ja sisselaskmiseks peab olema väga lahti. „Ru” avab salalaekad. Tõlkija Triinu Tamm on paindliku ja tundliku eesti keelega Kim Thúy romaanile meie keeles ja kultuuris koha andnud.