Eks me kõik elame oma traumat. Mõnd pole tema mees või naine piisavalt armastanud, mõnel pole isa, mõnel ema olnud.
Mõnest pole see kunstnik saanud, keda loodeti, mõnel jäi maailma minemata, mõni ei leidnudki head ametit ega sobivat korterit. Lapsed jäid tegemata, aeg kulus elu peale, või kulus elu laste peale. “Isa viidi ära / ema viidi ära / kodu läks ise / ulgudes”, nagu pani tähele Jüri Üdi.
Vahel ei jõua seda ära oodata, kes sind ilma viha ja valuta kuulaks. Vahel läheb inimene välja ja ei tulegi tagasi. Vahel ei jõua lastele malekäike õpetada.
Vahel oled selle vastu, kes su külje vastas magab, liiga nõudlik ja teie vahele jääb suur tühjus, vahel liiga vähenõudlik ja oled väsinud teie vahel oleva tühjuse endaga täitmisest.
Vahel on su sõbrataril jalas nii paksud karupüksid ja tanksaapad, et sa ei jaksa tal paluda neid ära võtta, riietuda negližeesse, et tantsida viimast tangot Pariisis.
Aga kes jaksaks palja trauma peal elada. Rõõmu on ikka ka alati olnud. Tallinn on vahel nii ilus uurida ja hulkuda. Mihkel Mutt kirjutab, kuidas ta vahel viinavõtmist vältides on läinud agulitesse jalutama ja pärast on ikka silme ees kirju. Kui ma olin noor, käisin ka hästi palju agulites, ühendades seda sageli küll viinavõtmisega, ikka sõprade juures ja suurest rõõmust. Ja pärast on mul olnud alati suur rõõm koju oma naise juurde minna, kes on mu meele järgi, mu küljeluust tehtud.
Talvel hämardub vahel väga romantiliselt nagu kurdi venelase Andrei Jegorovi maalil, langeb lund, sa oled oma veinipudelid ostnud ja sul pole enam palju minna inimliku läheduse juurde.
Mõned inimesed on väga truud ja mõned sallivad ja sa tunned, et oled siin ilmas hoitud. Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud.
“Rõõm ja trauma” ilmus 2009. aastal Kalev Kesküla raamatus “Elu sumedusest”. Raamatu eest pälvis Kesküla kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2009. aasta proosapreemia.
