HOMSES EKSPRESSIS: Jehoova õiguskomitee võtab surematuse ja suguseltsi

Kuigi Eestis kehtib usuvabadus, survestavad Jehoova tunnistajad oma liikmeid pere läheduse ja sõpruskonna kaotamise ohuga.

Juhtub üsna tihti, et tartlane Mario Raitar näeb oma vanaema silmis pisaraid.

Nii nagu enamik suguvõsast, on ka tema vanaema olnud terve elu Jehoova tunnistaja ja teab hästi, et maailmalõpp on ligi. Kui kogudusse kuulujail on veel lootust Harmagedoonis ellu jääda, siis usu kaotanud tütrepoega ootab ees igavene surm. Raske on seegi, et usureeglid keelavad vanaemal kogudusest väljaheidetud lapselapsega lähemalt suhelda juba nüüd, maapealses elus. Ning nii läheb vana naine nuttes ära oma tuppa.

Ka tallinlanna Leili (nimi muudetud) pole oma vanematega ­saanud rääkida juba üle kümne aasta. Kõik lõppes kirjaga, milles ema napilt teatas, et tütre langetatud valikute tõttu pole muud varianti, kui lõpetada temaga suhtlemine, kuna usk ei toeta ilmalikku eluviisi. Leili oli selleks hetkeks saanud 18aastaseks ja otsustanud lõpetada käimise Jehoova Tunnistajate ­Kuningriigisaalis, kus kaks korda nädalas toimuvad palvused olid olnud elu lahutamatuks osaks varasest lapsepõlvest.

Ent alates murdeeast oli Leili salaja teadnud, et usk ta südames on surnud. Ning oma lastele ei tahtnud Leili sellist elu, kus pole lubatud kooliaktustel kõlava hümni ajal püsti tõusta või kaasõpilaste sünnipäevadel käia. Vahel harva oli Leili seda viimast vanemate eest salaja teinud, kuigi patusel ilmalikul tähtpäeval sünnipäevakommi söömisega kaasnes alati “meeletu häbi”.

Jätkub homses Ekspressis