Poiss kukkus surnuks, kui isa läks semu sünnipäevale
Kui vanalt võivad lapsed üksi kodus olla ja kes nende eest vastutab?
Teisipäev, 24. aprill 2012. Kell on kolmveerand kaheksa paiku õhtul, kui Niina Babeško näeb elutoa aknast pisikesi botaseid. Need ripuvad ülemise korruse rõdu ääre tagant. See tundub võimatu.
Proua Niina elab kolmandal korrusel. Mustamäe tüüpilises kortermajas.
Naine ei saa aru, mis toimub. Ühel hetkel läheb ta rõdule ja avastab oma õuduseks, et keegi ei lollita, vaid botased kuuluvad poisikesele, kes hoiab end neljanda korruse rõdu serva küljes.
Poiss ei hüüa appi.
Proua Niinal külas olev tütar Natalia jookseb korruse võrra kõrgemale ja prõmmib uksele, et naabritele märku anda. Äkki saavad nad poisi rõdult tagasi tõmmata?
Aga keegi ei ava ust.
Poiss ripub võib-olla kolm minutit, võib-olla viis. Sellistel puhkudel tundub, et aeg liigub isemoodi.
Lühikest kasvu Niina Babeško ei ulata poisini. Ta loodab, et äkki juhtub ime, et kui poiss enam kinni hoida ei jõua, siis libiseb ta alla tema rõdule.
Aga päris elus juhtub imesid liiga harva.
Seitsme aasta vanune Erkki kukub naabrinaise silme all. Rõdude ees kasvab muru, kuid rõdualune on kõvast kivist.
Niina Babeško satub maja ees lebavat poisikest nähes hüsteeriasse. Laps on teadvusel, kui Natalia helistab kiirabisse. Raskelt viga saanud Erkki peab haiglas vastu veidi üle kahe päeva. Ta sureb reede öösel kell 2:10.
Pisikese surm ei anna asu. Kas ka mina olen süüdi, et ma ei suutnud teda päästa, küsib naabrinaine endalt. Kirikus käies paneb ta poisi mälestuseks küünlaid. Ta rahuneb alles siis, kui preester uurib, kas naine kutsus poisi endale külla ja poiss ehk püüdiski tema rõdule pääseda. Ei, vastab Niina. Ta ei tundnud Erkkit, ülemised naabrid kolisid majja mõni nädal varem.
Siis ei ole sul põhjust end süüdlasena tunda, selgitab preester.
Esialgu võetakse juhtunut õnnetusena. Kuid peagi esitab prokurör Lea Pähkel poisi isale Kaupole (tollal 50aastane) süüdistuse surma põhjustamises ettevaatamatusest. “Kaalusin väga pikalt, kas esitada lapse isale süüdistus või mitte,” selgitab prokurör Ekspressile. “Otsustavaks sai lõpuks see, et isa hoolivama käitumise puhul oleks laps ellu jäänud. Selle juhtumi puhul oli väga oluline ajafaktor – laps jäeti üksinda koju mitmeks tunniks. Kui lapsevanem oleks läinud välja lühikeseks ajaks, ei oleks ilmselt midagi nii traagilist juhtunud.”
Poisi ema Inga läks lõuna ajal sõbranna poole, kes elas “jalutades veerand tunni kaugusel”. Ta teadis, et Erkkit hoiab isa, kes töötas mupos piletikontrolörina. Mehel oli vaba päev. Poeg oli kolmandat päeva kodus, sest “oli mingi maks maksmata ja last ei lastud lasteaeda”.
Kell 15:48 helistas Kaupo naisele ja teatas, et läheb samuti välja. Naisel olnud “väike pidune kilk sees, tunda oli häälest”.
“Eriti palju me ei rääkinud, suurem osa rääkis tema Erkkiga. Erkki tahtis hirmsasti minuga kaasa tulla. Ma ütlesin, et seekord ma sind kaasa ei võta, jääd ootama oma ema. Et ema tuleb koju, siis saab tema välja. Ta tahtis kuskile minna, tal on ka neid sõpru.”
Omapäi olles vaatas poiss tavaliselt multifilme, mängis arvutiga. Isa väitel ei peljanud Erkki üksi kodus olla. “Algul, kui ta väike oli, viieaastane, siis ta kippus nutma. Viimasel ajal polnud mingit probleemi.”
Kaupo sõnul tahtis poeg “vägisi välja minna kuhugi”, kuid jäi telerit vaatama. Mees keeras korteri nr 13 ukse lukku ja läks trepist alla.
Kaupo kõndis Nõmmele kellassepa manu ja sealt töökaaslase poole. “Natuke lobisesime ja siis hakkasin kodu poole tagasi liikuma.”
Kella kuue paiku, kui väike Erkki oli üle kahe tunni üksi olnud, jõudis isa peaaegu kodu juurde tagasi.
Ta ei jõudnud tuppa. Juba päeval oli sõber kutsunud Kaupot sünnipäeva tähistama. Nüüd helistas ta uuesti. Kaupo istus trolli peale ning sõitis kesklinna, et trehvata semuga Raua tänava saunas.
Kell 18:45 helistas mees Ingale. “Ma veel imestasin, et miks ta pole koju läinud.”
Kui prokurör Pähkel küsib kohtus, miks küll isa ei helistanud pojale, vastab mees, et tal polnud numbrit… “Tähendab, lugu on selles, et laps kaotas pidevalt telefone, kogu aeg numbrid vahetuvad, mul ei olnud ta õiget numbrit.”
Prokurör uurib, kas isal ei tulnud mõttesse koju minna. “Ei tulnud. Ma olin kindel, et kõik on korras. Sest ma tunnen oma poega. Ma olin kindel, et midagi ei juhtu. Ma muretsesin rohkem, kui poiss oli omapead pidevalt õues, et kuskil võib auto alla jääda või veel miskit. Aga sellist asja ei tulnud isegi pähe, et võib rõdult alla hüpata.”
Keegi ei tea, miks ei kasutanud Erkki välisust. Isa väitel teadis poeg, et varuvõtmed asuvad sektsioonkapi sahtlis. Nad ei proovinud, kas võtmed töötavad, aga ta oli veendunud, et poiss saanuks Vasara luku lahti keeramisega hakkama.
Kaupo iseloomustab poega elurõõmsa ja liikuva lapsena (“agressiivne positiivses mõttes”), kes ühe koha peal ei istunud. “Ronis ta igal pool, puude otsas ja ...”
Ka lasteaia juhataja kirjeldab teda rõõmsameelse, püsimatu ja energilisena. “Me kasvatajaga mõlemad nutsime, kui kohtus käisime.”
Erkki ei läinud niisama korraks rõdule – ta pani jope selga, mütsi pähe, botased jalga. Nii nagu õue minnes.
Tallinna Lastehaigla psühhiaatriaosakonna juhataja Anne Kleinberg ütleb, et “lapsed teevad mõnikord ootamatuid asju. Neil võib hakata igav, tekkida tusk, üksilduse tunne, hirm. Nad tahavad ära minna. Nad teavad, et filmides ronitakse rõdult rõdule. Neli tundi oodata on raske.”
Inga räägib kohtus, et murrab siiani pead, mis küll pojaga juhtus. “Ainuke mõte, mis mulle pähe tuli, et äkki ta ei kartnud seda kõrgust. Võib-olla ta mõtles, et kui ta hüppab, siis ei juhtu midagi. Ta ei kartnud selles elus mitte midagi ega mitte kedagi.”
Kaupo kaitseb end jutuga, et siis, kui ta lõuna ajal kodust ära läks, öelnud naine talle telefonis, et “tuleb koju varsti”.
Inga ei kinnita seda. Pealegi, milline inimene läheb kella kahe ajal pidutsema, et juba kella kolme paiku tagasi tulla? Seda enam, et veerand tundi pidi kuluma külla minemisele ja teine veerand tagasi tulemisele.
Kaupo teatab, et “pidutsemisi on erinevaid”.
Inga sõnul oli tal mehega kindel kokkulepe, et mees on lapsega kodus ja tema saab külla minna. Kaupo teisest telefonikõnest (kolmveerand seitsme ajal) sai ta aru, et mees lahkus toast alles äsja. Seepärast ei tõtanudki ta kohe koju.
Naine kuulis kukkumisest veerand tundi pärast õnnetust, kui talle helistas ühistu esimees.
Inga sai närvivapustuse. Pärast poja surma vajas ta unerohtu, tohter kirjutas välja antidepressante. Ka isa tundus perearstile “mehe kohta väga löödud”.
Nende abielu oli kaugel ideaalsest. “Elasime nagu vend ja õde, ega meil eriti õigeid suhteid polnudki kunagi olnud,” ütleb Kaupo. Tema väitel tarvitas naine liiga palju alkoholi. “Kogu aeg olid kokkupõrked. Pidevalt olid mingid jamad.”
Kuid ka Kaupo polnud plekita. Inga kutsus politsei, kui neil läks rüseluseks, sest viieaastane Erkki oli isa sõbra juurest üksi koju tulnud, täis peaga Kaupo aga saabus hiljem. Politsei leidis, et mõlemad abikaasad olid napsised ja nende jutt vastuoluline. Üleminspektor lõpetas kriminaalmenetluse.
Prokurör Pähkeli veendumusel ületab eelkooliealise lapse 3–4 tunniks üksi koju jätmine lubatud riski piire. “Muidu võiks ka lasteaia kasvatajad koju minna ja jätta lapsed 3–4 tunniks üksinda.”
Väiksed lapsed ei adu maailma. “Seitsmeaastased usuvad päkapikke. Nende mänguline maailm on reaalsusega segamini.”
Isa kaitsja, vandeadvokaat Hannes Toodu avaldab arvamust, et Erkki surm oli siiski õnnetusjuhtum. “Tegu ei ole vanema kohustuste rikkumisega. Seitsmeaastane laps on piisavalt iseseisev, et teda võib jätta päevasel ajal üksinda koju.”
Perearst kinnitab, et Erkki oskas “täpselt seda, mida iga kooliealine laps pidi oskama”.
Advokaat väidab, et poiss teadis, kus olid võtmed, korteris leidus telefon. “Mitte miski ei viidanud sellele, et Erkki võiks üksinda kodus olles minna rõdule. Varem ei olnud ta akende ja rõdu vastu huvi üles näidanud.”
Kaupo kordab, et “ma ei tulnud selle pealegi, et sihuke mingi õnnetus tuleb. Tal ei olnud kunagi probleeme olnud. Ma räägin, ta ei jäänud esimest korda koju üksipäini, seda juhtus tihti.”
(Ene Tomberg Lastekaitse Liidust ütleb Ekspressile, et “lapsevanemate reaktsioon viga saanud lapsega haiglasse saabudes on tavaliselt: “Ma ei oleks iial arvanud, et selline õnnetus juhtub.” Kui juba vanem ei suuda ette näha ohutegureid, kuidas siis laps saaks seda teha?”
Kohtunik Merle Parts küsib, kas Kaupo näeb juhtunus enda süüd.
“Ei näe.”
“Kas juriidilist või inimlikku süüd? Või ei näe te kumbagi?”
“Inimlikku süüd jah, ma oleks pidanud ta ikkagi kaasa võtma. Aga juriidilist mina ei näe siin. Ja on väga kahju, et niimoodi juhtus.”
“Kas te ei mõtle sellele sündmusele tagantjärele, ei analüüsi seda? See ei tee haiget?”
“See oli ammu, ma täpselt ei mäleta.”
21. oktoobril 2013 kuulutab kohtunik Parts välja otsuse. Selleks kulub kaks minutit. “Loomulikult mitte keegi enam seda väikest last tagasi ei too, aga kohus ei täheldanud, et Kaupo oleks südamlikku kahetsust avaldanud. Kõige õiglasem ja otstarbekam karistus on šokivangistus, et ta selle aja jooksul mõtleks selle üle, mis juhtus, ja selle üle, kuidas ta inimlikult ja juriidiliselt süüdi on.”
Kuigi prokurör Pähkel palus karistada Kaupot ühe aasta pikkuse vangistusega tingimisi, laseb kohtunik Parts mehe otse kohtusaalis vahistada. Kaupo istub trellide taga kuu aega. Ülejäänud karistuse (aasta ja viis kuud) võib kanda tingimisi.
Advokaat Toodu kaebab edasi. Kaotab küll ringkonnakohtus, kuid tänavu 10. oktoobril teeb Riigikohus varasemad kohtuotsused maatasa ja mõistab Kaupo õigeks.
Riigikohus toob välja mitu vastuolu. Näiteks, miks pidanuks isa näitama pojale, kus on võtmed? Ta lubanuks ju sel juhul pojal korterist lahkuda! Või jutt töökorras telefoni vajalikkusest. Maakohus jättis selgitamata, kas ja kuidas oleks telefoni kasutamine poisi surma ära hoidnud. Ja alla kümneaastased lapsed ei saa aru vaid sekskuritegudest, selgitab Riigikohtu otsus.
“Kui laps on korduvalt edukalt üksinda kodus olnud, pole vanemal objektiivset alust kodust lahkudes karta, et sel korral kõik nii hästi ei lähe,” märgib Riigikohus. “Tänapäeva Eesti ühiskonnas käivad seitsmeaastased lapsed tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus, kuni vanemad töölt saabuvad. Eelnevast tulenevalt on seitsmeaastase lapse ajutiselt üksinda kodusesse keskkonda jätmine sotsiaalselt adekvaatne tegu.”
Riigikohus ei tuvasta ühtki asjaolu, miks pidanuks isa Erkki elu ja tervise kaitsmisel näitama üles kõrgendatud hoolsust. Seega ei saa Kaupole hoolsuskohustuse rikkumist ette heita. Järelikult pole ta süüdi.
Kaupo on esitanud taotluse kinni istutud kuu eest riigilt valuraha saamiseks.
Õigus, õiglus ja moraal ei käi alati käsikäes.
Seda teab ka Inga. Ta ei ela enam koos mehega, kes eelistas nende poja hoidmisele semu sünnipäeva. Maakohtus ütles Inga Kaupole: “Mitte keegi ja mitte miski ei too mulle poega tagasi. Ei vangla ega tingimisi karistus. Lihtsalt püüa mulle rohkem mitte sattuda silma alla selles elus ja järgmises elus.”
“Pojaga juhtunu ja tema kaotus olid mulle šokk. Ma ei rääkinud kolm kuud kellegagi. Kahetsen siiamaani,” selgitas Kaupo elektronkirjas, mille ta saatis Ekspressile advokaadi kaudu.
“Kohtuprotsess toimus kaks aastat pärast õnnetust. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas kohtunik Parts sai kaks aastat hiljem hinnata minu läbielamisi minu lapse surma puhul. Kohtunik ütles, et ta ei näinud minu silmades kurbust, ja määras mulle šokivangistuse. Kust tema teab, mis minu hinges toimub?”
“Minu lapse surma põhjus selles kohtuprotsessis on prokurör Lea Pähkli versioon. Aga versioone võib sadu olla. Keegi ei tea, miks laps surma sai. Aga Lea Pähkel teab!? Kas ta on selgeltnägija? Isegi vanemuurija ütles, et see on õnnetusjuhtum.”
Kaupo kinnitab, et kaotas kohtuprotsessi tõttu töökoha munitsipaalpolitseis. “Niinimetatud omal soovil. Peale vangistust olin kuus kuud töötu. Otsisin tööd. Vanust on ka üle viiekümne... Läbi suurte raskuste sain ikkagi tööle. Praegu töötan.”
Ingaga pole tal enam suhteid. Nad lahutasid abielu. “Me ei suutnud enam koos elada.” Naise praegustest tegemistest ei ole tal “õrna aimugi”.
Ühtegi sõnumit Kaupol teistele lapsevanematele ei ole. “Iga lapsevanem kasvatab oma lapsi nii, nagu ise õigeks peab.”
USA osariikides annavad ametiasutused juhtnööre lapse üksinda koju jätmisel. Siin on mõned neist.
Kontrolli, kas laps teab oma nime, aadressi ja telefoninumbrit.
Jäta nimekiri telefoninumbritest, millele helistada hädaolukorras.
Informeeri naabreid, et laps võib olla üksinda kodus.
Helista lapsele äraoleku ajal mitu korda.
Õpeta last kasutama lukkusid.
Ütle lapsele, et ta ei läheks ilma sinu loata teiste inimeste kodudesse (isegi naabrite juurde).
Määra lapsele “turvamaja” (koht), kuhu joosta, kui ta tunneb ohtu.
Ära luba lapsel kasutada ahju või pliiti ilma vanema või täiskasvanud hooldajata.
2012. aastal registreeriti Eestis 19 599 kukkumist, kus said viga kuni 14 aasta vanused lapsed.Neist lõviosa (11 037) juhtus puhke- ja vabal ajal.
Kukkumiste tõttu suri vaid üks laps.
allikad: Statistikaamet, Tervis Arengu Instituut
