Vennad Hääled - suure entusiasmiga ühest ebaõnnestumisest teise
Päev enne meie kohtumist käis Heiti Hääl Peterburis, Moskvas ja Ufaas. Paar tundi pärast usutlust lendab ta Barcelonasse, kus veedab nädalalõpu. Esmaspäeval on ta Eestis, siis taas Venemaal. Naaseb Eestisse ja neljapäeval põrutab Jerevani, kus toimub "neftjannikute" (Vene naftatööstuse tegelased) tenniseturniir.
„Transiidiäri on suhtebisnis. Kliendile on oluline, et sa oled olemas," ütleb Heiti.
Ta istub lennukis alati samal istmel. Seda lubab asjaolu, et Hääl liigub isikliku reaktiivlennukiga Learjet 31A. „Lennuk hoiab aega kokku. Osa sõitudest jääks tegemata, kui poleks lennukit."
Hääl ütleb, et esimest korda sõitis ta eralennukiga 11 aastat tagasi. See kuulus Alexela suurkliendile, Kasahstani ärimehele Igor Bidilole. Kolm aastat hiljem ostis ka Hääl lennuki.
Bidilost sai aga viimase kriisi ajal Alexela suurosanik. Hääle firmad olid liiga palju raha mahutanud kinnisvaraarendusse, pangad tõmbasid laenamist koomale ning Paldiski terminali võttis üle äripartner, Hollandi suurfirma Trafigura, sest transiidiäris valitses pronksiööjärgne mõõn. Alexela grupi suurim risk ongi geopoliitika, mida Hääled ettevõtjatena mõjutada ei suuda.
See polnud esimene kord, kus Alexela hädas oli. Aga alati on nad kassi kombel käppadele maandunud. Näiteks 1998. aastal pikendas Hansapank Alexela laenulepinguid vaid nädala kaupa.
Kehvast seisukorrast välja tulemiseks müüs Alexela 24 tanklat.
Kuus aastat hiljem kimbutas maksuamet - ta surus firma kaela nõude maksupetturitelt ostetud kütuse kaudu. Alexela jäi ellu, sest suutis läbi viia Eesti esimese kompromissi pankrotiprotsessides. Pärast seda on Alexela ihu ja hingega võidelnud kütuseturu puhtuse eest.
„Edukat ettevõtjat eristab teistest see, et ta suudab minna ühest ebaõnnestumisest järgmiseni suure entusiasmiga. Elus tasub teha asju vaid siis, kui see paneb silma särama," muigab Marti Hääl, kes kaks aastat tagasi asus juhtima Alexela Energiat, jättes eduka advokaadikarjääri. Marti mõistis juba keskkoolis, et tahab õppida juurat: „ Juura annab võime tunnetada tervikut. Ja ma ei kannata ebaõiglust! Ka esimesel korral kohtusse minnes polnud mul mõtet, et kaitsen pätti. Ma mõtlesin, et kui riik süüdistab inimest, siis pean ma hoolitsema selle eest, et tema õigused oleksid kaitstud. Et ta saaks õiglase kohtlemise."
Alexela edu taga on inimesed. „Me ei võta tööle maailmameistreid, vaid neid, kes tahavad maailmameistriteks saada. Näljane peab olema," räägib Marti.
Ka Heiti kiidab tiimi: „Kaadri voolavus on meil jube väike. Inimeste hulk, kes oleks läinud ära oma soovil, on praktiliselt olematu. See ei tähenda, et me ei vaheta juhte, ei paiguta neid ringi." Võtmepositsiooniga inimesed on töötanud Alexelas 20 aastat.
Personalidirektori Anneli Undi võttis Alexela kontsern tööle alles kaks aastat tagasi. „Ma teen väga palju otsuseid esmamulje järgi," tunnistab Heiti. „Teen palju kaalutlemata, emotsionaalseid otsuseid."
Kontsernis töötavad ka tema tütar Maria (energeetika äriarenduse juht) ja poeg Markus (Zincpoti kvaliteedijuht). Hinnaalandust neile ei tehta. „Sugulastel ja sõpradel on ebaõiglane koormus end rohkem tõestada. Marial ja Markusel on keerulisem Alexelas töötada, sest nad peavad olema paremad kui keegi teine," räägib Marti. Ta lisab, et „meil peavad kõik kõigiga vahetult rääkida saama. Ja meie majas on teineteisele halvasti ütlemine kohustuslik. Ei tohi taga rääkida nurga taga, ütle kohe välja!"
Tööd vennad ei põlga. „Harjumus tööd teha, mitte karta pikki päevi, on vanemate, eriti isa kool. Pidin kodus alati midagi tegema - kas vikatiga niitma, puid laduma või värvima -, enne kui sain külapoistega mängima minna," räägib Marti. „Ma ei mäleta, et mul oleks koolipoisina kunagi igav olnud. Ikka putitasime jalgrattaid ja võrre.
Vennaga ehitasime maakodus Jumanda poolsaarel vana invaliidisõiduki raamile bagi. Külapoistega koos „opereeriti" vana mootorratta, veoauto ja traktori baasil nn Tammistu trammi. Sõitsime poistega suvel peaaegu iga päev Leesi meierei juurde bussipeatusesse, korjasime bussiga tulnud inimesed taha kasti ja viisime kodudesse laiali."
Ka Heitile meeldis saagida ja naelu lüüa, metsas onne ehitada. Ilmselt on see perekonna „viga": poiste isa oli Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna dekaan. „Isa tegi kõik asjad
ise valmis. Ehitas suvekodu, isegi klaasplastist mootorpaadi, mis sõidab seniajani," meenutab Marti. „Nõukogude ajal oli ju kaks võimalust: kas tegid ise või jäigi tegemata." Ema oli dotsent TPI
keskkonnatehnika instituudis.
Heiti lõpetas TPI cum laude. Tema ettevõtjakarjäärile sillutas teed Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva (EÜE) kogemus. Esimesel EÜE-aastal 1984 oli Heiti rühmakomandör Kogalõmis. Seejärel Tartu
regiooni peainsener ja lõpuks keskstaabi ohutustehnika insener. Talle pakuti võimalust hakata Toomas Annuse järel EÜE uueks komandöriks. Teine võimalus oli vastu võtta töökoht Harju KEKis.
Heiti küsis nõu äiapapalt, TPI rektorilt Boris Tammelt. Äiapapa vastas, et ta on aru saanud, et kui inimene tahab teaduses karjääri teha, aga mõistust ei jätku, siis hakkab ta ühiskonnateadlaseks. Ja kui inimene tahab tööd teha, aga ei oska, siis läheb ta parteitööle. Sellega oli asi otsustatud.
1990. aastal arvas ülemus, et Heiti Hääl pole normaalne inimene: Hääl oli nimelt Harju KEKis Sanitaartehniliste Tööde Valitsuses peainsener. 120 alluvat, valge Volga (koos autojuhiga), kuupalk 1000 rubla. Elu nagu lill!
Aga Hääl teatas, et ta läheb ära ja hakkab tootma autode järelkärusid.
Äriidee sai ta Soomes puhkusereisil käies. Luges laeval Õhtulehest, et Eesti NSV-le eraldatakse aastas 78 järelkäru, kuigi vajadus oleks 1000. Soomes jäi Hääl ühes tanklas treilerite rentimist
vaatama. Sai ühe käru näidisena Eestisse kaasa.
Neli kuud hiljem valmis esimene Ti-ki-Treiler.
Tema firma tootis 200 käru aastas. Müüs need põhiliselt Soome, sest kuumtsingitud metallist järelkärud olid eestlastele liiga kallid.
Firmas sai „sebijana" tööd ka noorem vend Marti. „Ma pidin korda ajama ükskõik missuguseid asju. Pidin korduvalt treileritele rattaid ja tulesid hankima. Olen ka Tiki-Treilerit käe otsas laevale tõmmanud, et see saaks Soome viidud. Tookord müüsid haagise FIMide eest maha, vahetasid need rubladeks, maksid töölistele palga ja jäi veel endale üle ka."
Koos Heiti EÜE-sõbra Margus Timmoga tegid Hääled Põlvasse hotelli Pesa ja rajasid Kuutsemäele suusakeskuse. „Sealne servamata välislaudis on seniajani see, mida oma kätega seina lõin,"
ütleb Marti Hääl.
1993. aastal kutsus malevasõber Aivar Riisalu Heiti kütuseärisse. See oli kauboikapitalismi ajastu. „Olen sõitnud autoga Mažeikiai tehasesse, kaasas 400 000 dollarit sularaha. Tollal pidi kütuseešeloni saatma relvastatud meeskond, sest muidu oleks peatustes vaguneid tühjendama hakatud. Krõša't pakuti ka. Saatsin nad p..se!"
Tol ajal said Häälte äripartneriteks Alexela kaubamärgi loonud Juhan Kolk ja Urmas Past Tartust. Nemad tegutsesid nn orjanduslikus Lõunas, Hääl ja Riisalu „kapitalistlikus Põhjas".
Pärast 24 tankla müüki suleti Tartu kontor. Kolgi-Pasti roll kahanes. Praegu on neil väike osalus LNG-terminali projektis.
Riisalu lahkus eelmise kümnendi keskel, sest tal oli erinev riskitaluvus ning päevarütm. Riisalu mängis õhtuti Meie Mehega, jõudis alles lõuna ajal kontorisse ja lahkus peagi järgmisele kontserdile.
Alexela terminal oli esimene Baltimaades,
kus klient sai reaalajas jälgida oma kauba
kogust ning liikumist nii raudteel kui ka terminalides.
Selleks ajaks oli Alexelast saanud kütusetransiidi ettevõte. Erinevalt teistest transiidiettevõtetest, kes eelistasid Muuga sadamat, ehitas Alexela terminali Paldiskisse. Terminali aktsionäri Veiko Tišleri äiapapa oli sealse sadama direktor. Linnapea Jaan Mölder oli Heiti malevasõber.
Alexela lõi läbi teistsuguse äriideega. Muuga sadamas võitis see, kes suutis võimalikult palju masuuti võimalikult kiiresti tankeritele ümber pumbata. „Meie äriplaan oli lisaväärtuse loomine - blending ehk täpselt sellise kütuste valmis segamine, nagu klient soovis. Logistikas oli mõte Rotterdam vahele jätta, viia kaup otse lõpptarbijale," räägib Heiti.
Alexela terminal oli esimene Baltimaades, kus klient sai reaalajas jälgida talle kuuluva kauba kogust ning liikumist raudteel ja terminalides.
Teise terminali ehitas Alexela Sillamäele. Risk on end õigustanud.
„Kui keegi oleks viis aastat tagasi öelnud, et Alexela on suurema mahuga kui Vopak E.O.S., siis ei oleks ma seda uskunud. Aga praegu anname poole Eesti vedelkütuste transiidi mahust," ütleb Heiti.
Alexela, mille terminale läbib umbes kaheksa miljonit tonni naftasaadusi aastas, on Eesti Raudtee
suurim kunde. Tänu firma tegevusele ei ole riik pidanud tõstma reisirongiliiklusele makstavaid dotatsioone.
Vennad Hääled ei tee väga pikki plaane. Nad vaatavad ette kuni viis aastat. Lähiaja suurim väljakutse on moderniseerida Kiviõli Keemiatööstus. Tööstus tarvitab täna alla miljoni tonni
põlevkivi aastas, kuid luba on kahele miljonile. Lähiaastatel peab Kiviõlisse kerkima moodne põlevkiviõli ja -gaasi tootmine.
Lisaks lubavad mehed ehitada Pakri poolsaarele LNG-terminali - sõltumata sellest, kas Euroopa Liit annab selleks abiraha. Suurimat potentsiaali näevadki Hääled gaasiprojektides (LNG/CNG
ja LPG, mida müüb Alexela ketis üle 20 tankla). Praegu peetakse gaasi Eestis geopoliitilistel põhjustel "mingiks vene värgiks", kuigi tegemist on kõige puhtama loodusliku kütuseliigiga. Autogaas tekitab transpordis peaaegu poole vähem õhuheidet kui bensiini kasutamine.
Keila külje all alustanud haagisetootmisest on välja kasvanud kontsern, mille müügitulu on ligi
240 miljonit eurot aastas ja kus töötab täna juba ligi 1500 inimest.
„Talun riski väga hästi," väidab Marti. „See on liikumapanev jõud. Pead andma endast parima, muidu ei saa peeglisse ega teistele otsa vaadata."
„Ma saaks ju raha poolest lubada endale, et ma ei tule enam esmaspäeval tööle, vaid elan purjekal ja vaatan maid," ütleb Heiti Hääl. „Aga ma ei saa,sest ma läheks hulluks kätte."
