Heteropop ja tema mürgine moondumine

Tõnis Kahu vaatleb, kuidas on popmuusika viimase poolsajandi jooksul toimunud arenguteel jõudnud praegu globaalpoppi valitseva konstantse erutusseisundini.

Millalgi suve hakul käis Eesti Ekspressi Areeni toimetaja Siim Nestor Helsingis popstaar Miley Cyruse kontserdil ning kirjutas sellest reportaaži “Popmürgi üledoos”. Et siis mille üledoos täpsemalt? Lausporno ja hüperseks, ütleb Siimu kirev kirjeldus. Dildo tuleb varateismelise publiku ees lavale ja vagiina võetakse jutuks. Võtke ja lugege ise, näiteks seda: “Sinu silme ees vilgub pärani kistud neoon-pärak ja kõrvus üle forsseeritud bass­trumm.” “See on eksponeerimiskultuuri maksimalism,” ütleb autor ning küsib siis meie kõigiga koos: “Kuidas on pop sellise hardcore-pornoni jõudnud?”

Abivahend, mille ma ise Siimu artikli kõrvale selgituseks välja otsisin, oli umbes samal teemal nii umbes tosina aasta eest kirjutanud Inglise muusikakriitik Taylor Parkes ja selle nimi oli “The Pornography Of Pop”, üks ilmumata jäänud ja tänaseks internetistki kadunud tekst.