Vennad Pakid, Eesti porgandikuningad
Saak on see aasta hea."
„Aga hind on kehv."
„Oleme alati toime tulnud."
„Aga iga aastaga läheb raskemaks."
„Mis me elul viga, vaata ise, on kodu, on auto, kõhu peale on polstrit kasvanud."
„Nojah, aga kui pikk on sinu töönädal?"
„Viis päeva."
„No näed, aga mul on seitse päeva."
Sellist dialoogi peavad Kadarbiku Köögiviljade osaühingu juhid vennad Veiko ja Ville Pak ühel päikesepaistelisel oktoobripäeval. Meeste seljataga rügab kombain põllul tööd teha - iga minutiga täitub üks 700-800kilone kast värsketest porganditest. Värske ja magus porgandilõhn levib kaugele.
Veiko on vendade duost see optimist, kes näeb igas asjas midagi positiivset. Ville aga pessimist, kes kuidagi rahule ei taha jääda. Võib-olla on see seotud ka vendade eri rollidega firmas. Positiivne Veiko on peamiselt müügi ja turunduse peal. Skeptikust Ville vastutada aga on kõik, mis põllul toimub. „Põllumees ma aga ei ole, vähemalt Eesti riigi silmis mitte," tõmbab Ville Pak ka siin toone maha. Ta ironiseerib nimelt selle üle, et erinevalt piimatootjatest ja teraviljakasvatajatest liiguvad
rammusad eurotoetused Eesti köögiviljaärist mööda. Ville torkabki selle peale. „Piimatootjad saavad iga liigutuse peale igat sorti toetusrahasid, aga virisevad samas kogu aeg. See ajab küll
hinge täis."
Olgu kuidas on, igal juhul on Veiko ja Ville valitud Eesti Aasta Ettevõtja konkursil viie finalisti hulka. Kui ma Veikoga Ääsmäel (siin asub firma kontor, laod ja mahlatehas) ning ümbruskonnas (siin asuvad põllud) ringi sõidan, siis ta isegi imestab selle üle: „Ma ei saa küll aru, miks meid valiti. Tegelikult on see ju primitiivne äri, võtame põllult, paneme lattu, pressime mahlaks."
Viis meest teevad saja töö
Peagi hakkavad silma muidugi igasugused nüansid. Näiteks see, kui väheste inimestega moodne põllumajandus hakkama saab. Porgandipõllul on üks kombain, kaks kaste tõstvat traktorit ja paar veoautot, mis saagi põllult lattu veavad. Kokku viis-kuus meest. Veel paarkümmend aastat tagasi oleks sama töö tegemine nõudnud 100-200 töölist. Koos tehnoloogilise innovatsiooniga on samal ajal kasvanud teistsuguste tegevuste osatähtsus: logistika, laovarude juhtimine, transport, eelarvete planeerimine - ja see on veel väga lihtsustatult öeldud.
Üks konkreetne näide: kui kombain põllul porgandeid võtab, siis märkan, et suured kastid pannakse nii kuhjaga täis, et osa porgandeid variseb maha ning jääb põllule vedelema. Miks? Loogiline oleks natukene vähem kastidesse panna, siis ei läheks porgandid raisku. Küsin järele. Ville seletab, et asi pole nii lihtne, nagu esmapilgul paistab. Tegelikult tuleb otsida peent tasakaalu. Kui hakkad laduma porgandeid kastidesse natuke vähem, siis kaotad laopinnas. Kui ühes kastis on vähem porgandeid, siis tuleb sama koguse saamiseks lattu laduda rohkem kaste. Järelikult vajad rohkem laopinda ja lõpuks kulutad lao jahutamiseks rohkem elektrit. (Vahemärkusena torkab Ville: "Elektrituru avamine lisas meie arvele 50 000 eurot aastas".) Kokkuvõttes tuleb ahela iga
lüli vaadata nii eraldi kui koos, tootlikkuse suurendamine ahela ühes lülis võib paradoksaalselt vähendada tootlikkust ahela mõnes teises lülis. Oluline on tasakaal.
Kui mõelda Pakide äri põhitootele või vähemalt nende äri kõige kuulsamale tootele - värskelt pressitud porgandimahlale, kus ei kasutata mingeid säilitusaineid, lisandeid ning mahl säilib enam-vähem ainult nädalakese-, siis jätkub peen tasakaalu otsimine kuni lõpptarbijani välja. Nad ei saa mõelda nii, et kui täna toodet ära ei muu, pole hullu, panen lattu ja müün hiljem. Iga samm peab käima nagu kellavärk.
kui nii mõnegi ülikooli tööstusjuhtimise diplom.
Veiko räägib, et kõige suuremaks õpetajaks on nende äris ootamatult osutunud McDonalds. Aastaid tagasi sattusid Pakid pooljuhuslikult McDonaldsi koostööpartneriks, hakates firmale salatilehti tootma. „Võib ju mõelda, et mis see üks salatileht seal burgeri vahel ka ära on, aga
meie jaoks oli see suurepärane kool," räägib Veiko. Nimelt olla salatilehel üks oluline omadus: selle eluiga on ainult nädal (nagu ka Kadarbiku kuulsal porgandimahlal). See tähendab, et eksi-
misruumi pole.
Veiko räägib, et McDonalds võttis nende äri pulkadeni lahti, iga samm ja iga tegevus vaadati üle, õpetati planeerima, mõõtma, kõigega arvestama. McDonalds vedas vennad isegi Inglismaale koolitustele. Kui Pakid hiljem oma porgandimahla hakkasid tootma, siis läksid ka teed McDonaldsiga lahku, kuid kokkuvõttes saab resümeerida: McDonaldsi koostööpartner olla on rohkem väärt kui nii mõnegi ülikooli tööstusjuhtimise diplom.
Firmas tegutseb kolm põlve Pake
Kadarbiku Köögiviljad on pereäri. Lisaks juhtimisele on Ville ja Veiko ka omanikud (mõlemale kuulub 25 protsenti). Firma asutaja on vendade isa Ants Pak, samuti veerandi omanik, kes
igapäeva tegevusest kõrvale tõmbunud, aga strateegilisi asju arutab kaasa. Firma rahakott ehk raamatupidamine on vendade ema Siiri käes (ka talle kuulub veerand). Samuti on ettevõtmises
tegevad vendade abikaasad Annely ja Laila ning kolmanda põlvena juba ka vanemad lapsed.
Oma rohkem kui kahekümneaastase ajaloo jooksul on Kadarbiku Köögiviljad palju kogenud. Just nemad tõid eesti keelde sõna „smuuti" (patentida seda siiski ei õnnestunud), tegid eestlaste seas populaarseks nn beebiporgandid ja kindlasti võib neid nimetada ka kodumaise köögiviljamahlaäri
"ristiisadeks". Põld on kasvanud 3 hektarilt 700 hektarile. On nähtud häid, vähem häid ja ka väga halbu aegu. Buumi ajal tehti kaks suurt investeeringut - soetati kahe miljoni eurone pakendamisliin ja 1,3 miljonit eurot maksma läinud piiritusetootmise seadmed. Siis algas kriis. Müük kukkus
järsult. Firma oli pankroti äärel ja SEB finantseerijana valmis ettevõttele vee peale tõmbama. Lõpuks leiti DNB, kes firmasse uskus.
Pakid elasid kitsad ajad üle ja nüüd ollakse jälle joone peal. Tõsi, piiritusetehasega pole suurt midagi peale hakata. Vahel küll toodetakse väikeseid koguseid piiritust desinfitseerimiseks haigla-
tele, Eesti Energiale ja Viru Keemia Grupile. Põhimõtteliselt võib seda ka juua, kvaliteet on hea, aga viinatootmisluba puudub. Raha piirituseäri küll sisse ei too, aga aitab tehase kulusid katta. Kes
teab, võib-olla ühel hetkel tekib õige moment ka piirituseäriks. Mitmesuguseid mõtteid - pärast kriisiaegseid õppetunde küll ettevaatlikus stiilis - liigub Pakide peades uute toodete ja uute suundade kohta kohe kindlasti.
