Fundamentalismil pole vundamenti

VAT Teatri „Brand“ on heas mõttes vanaaegne lavastus, mida tasub vaadata kasvõi selleks, et kogeda klassikalisel tekstianalüüsil põhinevat tugevat lavastajatööd ja kuulata kõrgtasemel lavakõnes head eesti keelt, arvab Meelis Oidsalu.

"Brand". Autor Henrik Ibsen. Tõlkijad Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo. Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Pille Jänes. Valguskujundaja Margus Ruhno. Osades Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katariina Unt, Tiia Kriisa, Liisa Pulk, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. VAT Teatri esietendus 16. septembril 2014 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Ibseni värssdraama „Brand“ jutustab loo jumalamehest (Ivo Uukkivi), kes kodukohta – kaledasse, mägisesse Põhja-Norra – naaseb ja seal meeleparandust esile kutsuda püüdes hukkub. Preester Brandi on peetud romantilise idealisti kehastuseks, ent ta pole seda. Brandil nimelt puudub idee, mille nimel surra. Brand ei ole vagatseja, ta põhimure pole selles, kes inimene on, mida mõtleb või kellega voodit jagab, vaid kuidas ta on see, kes on: „ Kes tahab, orjaku, / kui tahab, rõõmu – aga siis ka tõesti / ühtjärge päevast päeva ja tõepoolest / ka kõige täiega, ja mitte nii, /et täna oled üks ja homme teine“.