Urmas Kaju ja tema saladused
Möödunud nädalal üks päev pärast oma sünnipäeva lahkunud Urmas Kaju viis endaga kaasa saladusi nii kümne miljoni dollari kadumise kohta Eesti Pangast kui VEB fondi kohta. Urmast meenutab Priit Hõbemägi.
I
Urmas Kaju (12.11.1956 – 13.11.2014) õppis Tallinna 7. keskkoolis (praegu Inglise kolledž), mis oli ka tol ajal üks Tallinna eliitkoole. Klass, kus ta õppis, oli tähelepanuväärne: sealt sirgusid näiteks tuntud lasteluuletaja, mitmekordne Eesti Vabariigi minister jt. Ka 1980. aastal lõpetatud Tartu ülikooli õigusteaduse kursus oli täis säravaid nimesid. See, et taasiseseisvumise alguses sai Urmas Kajust Eesti Panga presidendi Siim Kallase õigusnõunik, oli tema elu jaoks määrav sündmus. Noorele juristile kindlasti õnn, kuid pikemas perspektiivis ja asjaolude kokkulangemisel hoopis õnnetus, mis määras ära tema elukäigu.
Eesti Pangas harrastati üheksakümnendatel cool’i elustiili: panga töötajad said eluasemelaenu sellise protsendiga, mis juhul, kui see oleks panga seinte vahelt välja lekkinud, pannuks teised kodanikud kadedusest ulguma; osa panga töötajaid sai endale kodu uhkes Viimsi kandi ridamajas, mille ühes otsas elas Siim Kallas ja teises tema nõunik Urmas Kaju. Pangatöötajatel olid välismaa ametiautod (kuigi tänases mõistes tagasihoidlikud väiksemat sorti pereautod). Üldiselt oli see nagu aken “paremasse ellu”, kuhu aastate jooksul lubati viia juba kõik eestlased.
1995. aastal hakkas levima kuuldus, et peaminister Tiit Vähil on Siim Kallase kohta mingi vägev kompromiteeriv materjal, mis hiljem sai avalikkuses tuntuks kui “kümne miljoni dollari afäär” – Põhja-Eesti Pank laenas kümme miljonit dollarit välja hämara taustaga välismaalastele, lootuses see suure kasumiga tagasi saada. Eesti Pank juhtis tehingut ja andis vajamineva raha.
