TAYLOR SWIFT – pole veel Näosaate materjal, aga on hetkel maailma tähtsaim popstaar

Siim Nestor retsenseerib kantritäht Taylor Swifti uut heliplaati, hiilgavat vallutusretke ehtsa popmuusika aladele.

“Ma ei suuda uskuda, et me arutleme tõsiselt Taylor Swifti üle, nagu ta oleks kunagi midagi kuulamisväärset salvestanud.” Sedasi pahandas mõne nädala eest Facebookis legendaarne kodus salvestaja, põrandaaluse lo-fi-muusika pioneer R Stevie Moore.

Aktiivselt popmuusikat ja -kultuuri kommenteeriv vanameister ¬Moore oli pisut pissed, et teda ümbritsev infovoog jutustas valdavalt oktoobri viimastel päevadel uue heliplaadi välja andnud Taylor Swiftist (24).

Ontlikust all american kodutütrest, kes varasema nelja albumi jooksul viljelnud peamiselt leebet ja lauget murtud südamete kantrit. Kellestki, kes on nii kena, nii malbe, nii lihtne, nii õhk, et ei tundu tõepoolest murdvat kaugemale Ühendriikide hermeetiliselt kantrimaastikult ega tabloid-blogidest ja paparatso-külgedelt tõsiseltvõetavamatele veergudele.

Kui R Stevie Moore kuulaks Swifti uut plaati “1989”, võib-olla ta tusk lahtuks veidi. Võib-olla. Võib-olla mitte. Aga Swiftist pole pääsu. Popmuusikaväljaannete esikülgede kõrval tungis ta möödunud nädalal ka ajakirjade Bloomberg Businessweek ja Time kaantele. Haruldane juhus. Ja minus on daami viiendat stuudioalbumit kuulates kasvanud kahtlus, et tegu võib olla 2014. aasta “Thrilleriga”, popklassiku ja ultraeduka kommertshitiga, veendumuseks, et see nii just ongi.