VANA KULD: Intervjuu PÖFFi peakülalise Isaach de Bankole'ga
Olete mänginud teatris ja filmis, ise mõlemas lavastanud. Lars von Trieri ameerika triloogia esimene osa "Dogville" peaks ju mõlemad ühendama?
Telekast teatrit vaadates pole ma kunagi olnud rahul. Kui aga nägin "Dogville'i", oli tunne, nagu oleksin teatris ja vaataksin näidendit. Olen seda oodanud kakskümmend aastat, et näha oma elutoas midagi, mis on film ja mis vastab minu elutõele ja et mul on tunne, nagu oleksin teatris.
On need fenomenid teie jaoks väga erinevad?
Põhimõtteliselt pole mingit vahet. See on meediumi erinevus. Teatav viis, kuidas karakteritele läheneda . Aga see erinevus, mida "Dogville'i" puhul nägin, apelleeris sellele, et edasi anda kujutluspilti dekoratsioonis.
Filmikriitikud nägid "Dogville'is" filmi, teatrikriitikud teatrit, ja mitte kõige paremat?
Nimetame filmi seitsmendaks kunstiks ja see peaks vaatajani tooma mitte ainult reaalsust, vaid ka kujutlust. Kuid see reaalsus on ka teaterlikkus. Tehnika ühendab teatri ja kino. Ja teatri ja kino kombinatsioon avab täiesti uue ajastu, see on üks suund, kuhu kino võiks edasi areneda.
Kui saite "Manderlay" stsenaariumi...
Kui sain stsenaariumi, olin mõnevõrra häiritud. Mitte loo enda pärast, vaid et selle andis mulle valge režissöör, kes käsitles mustanahaliste orjade vabastamist ja tegi seda sellisel viisil. Film näitab meile neid kohti, kuhu oleme lõksu jäänud. Ta ei anna retsepte, kuid me saame avada inimeste silmi.
Mis oleks "Manderlay" kõige provokatiivsem idee?
Kõige väärtuslikum ja tähtsam on, et peame olema hoolikad ja ettevaatlikud, kui väidame, et tahame teist inimest kaitsta. Peame kõigepealt tegema endale selgeks, kes on see teine inimene, keda kaitsma hakkame, missugused on tema vajadused, ei saa tegelda ainult oma isiku ja oma vajadustega, oma viisiga ennast vabastada.
"Manderlay" on film orjusest vabastamisest, aga ka film orjast inimese enda sees?
Oleme nii või teisiti millegi orjad. Vahel on parem püüda seista nähtusest ja ka iseendast väljaspool, et tajuda teravamini ja tugevamini, mis on sees. Et sellest, mis on sees, rääkida täpsemalt ja mõjukamalt.
Ma sündisin Elevandiluurannikul ja ma ei mõistnud oma kodumaad kunagi päris õigesti, enne kui sealt lahkusin. Kui oled asjas sees, oled sa osa sellest, sul puudub distants. Aga distantsi on mõnikord väga vaja. Aja ilu ongi selles, et ta annab meile distantsi. Ja kui meil see distants on, alles siis saame muutuda inimlikuks ja inimlikult mõistvaks.
Olete sündinud Aafrikas, koolis käinud Prantsusmaal, praegu töötate Ameerika Ühendriikides. Kelleks ennast ise peate?
Selles ongi asi. Kui Martin Luther King tapeti, siis minu isa nuttis, sest suri mustanahaliste eest võitleja. Kuid arvan, et nahavärv ei tähenda nii palju. Minu mälestustes pole ladestunud mitte niivõrd rassilised erinevused. Olen veendunud, et nahavärvi all on peidus üks ja seesama aines.
Ja mina ei ole end kunagi pidanud orjaks. Olen alati tundnud ennast sellest üle olevat, mis siis, et teades, et tulen Aafrikast ja olen mustanahaline. Ent selleks, et saavutada samu tulemusi, on mul vaja pingutada rohkem kui sellel, kes on sündinud Ühendriikides või Prantsusmaal. Ma pean tõepoolest pingutama. Kuid olen selleks valmis. Minu jaoks on see väljakutse. Kui oleksin sündinud valgena, poleks mul olnud seda energiat, et teha seda, mida teen praegu. Ma pean ennast maailmakodanikuks.
Ja Elevandiluurannikul on tänapäeval samad probleemid, mis Ühendriikidele olid iseloomulikud võib-olla kakssada aastat tagasi. Meil hakkavad olema probleemid muhameedlaste vahel põhjas ja kristlaste vahel lõunas - ühel ja samal maal ja ühe ja sama nahavärviga inimeste vahel. Rassism ja orjandus ei ilmne erinevate nahavärvide tõttu. Samu nahavärve võib lahutada nii orjandus kui rassism. Aafrikas meil see nii ongi. Meil oli orjandust sadu aastaid ja on ka veel praegu. Vaadake, mis toimub Mauritaanias, Ghanas, Elevandiluurannikul, igal pool. Mida tumedam on sinu nahk, seda rohkem oled sa hädas.
Orjusest vabaks saamine on orjale alati raske, orjusest vabanemise psühholoogilist painet näeme kas või Ida-Euroopas pärast nõukogude diktatuuri, ka Eestis.
Jah, nõustun teiega. See Lars von Trier on rohkem ameeriklane kui mõned päris-ameeriklased ongi. Ta annab suurema panuse Ameerika arengusse kui paljud ameeriklased, kes seal elavad ja töötavad. Ta sunnib meid probleemidele vaatama targemini, täiskasvanult, mõistuslikult, mitte nii kirglikult ja innukalt.
Kui olete äge, ei suuda te mõista vastaspoole argumentatsiooni. Selleks, et korralikult vaielda, on vaja vabaneda liigsest kirglikkusest. Alles siis, kui asju nähakse kainelt ja kõrvalt, saab hakata asju õieti vaatama ja võib hakata vabaks saama. Vaidlus tuleb depassioneerida (depassionate). Ilma selleta ei saa me olla vabad, see on võimatu.
Selle olukorra vastukaja on, et paljude ameeriklaste jaoks on näiteks Eesti lihtsalt Ameerika eeslinn. Prantsusmaa on nende jaoks Ameerika eeslinn. Saksamaa on. Iga maa on Ameerika eeslinn.
Kogu ülejäänud maailm on veidi ameerikalik. Järelikult on meil õigus rääkida tänapäeval Ameerikast ja sellest, mis toimub Ameerikas. Sest homme on need juba meie probleemid ja me peame nendega tegelema ka siis, kui täna neid väldime."
Intervjuu on salvestatud Cannes'i festivali ajal.(12.04.2006)
-----------------
Isaach de Bankolé teatri- ja filminäitleja.
Sündinud 12. augustil 1957 Elevandiluurannikul. Tema vanemad on pärit Beninist, vanavanemad Nigeeriast. Lõpetas Pariisi ülikooli matemaatikuna. Näitlejana leiti Pariisi tänavailt, kui õppis lenduriks. Lõpetas näitlejakooli Les Cours Simon.
Sai prantsuse aastaauhinna Césari parim näitlejadebüüdi eest filmis "Black Mic Mac" (1986). Mänginud briti TV-filmis "Pimeduse süda" (1986), saksa/prantsuse filmis "Šokolaad" (1988), James Ivory filmis "Sõduri tütar ei karju kunagi" (1998), portugali Cannes'i võistlusfilmis "Casa de lava" (1994), Jim Jarmushi filmides "Kummituskoer: samurai tee" (1999), "Kohv ja sigaretid" (2003). Kokku 37 filmi.
Mängib ja lavastab Pariisi teatrites, aastast 2004 ka New Yorgis.
"Manderlays" mängib kahepalgelist mässulist neegerorja Timothyt.
