VANA KULD: Eesti vanglate valitseja Priit Kama vägiteod
Plats puhtaks! Justiitsministeeriumi kõrgele ametnikule vastumeelsed vanglatöötajad said karistada või lasti töölt lahti. Kohus käsib riigil neile hüvitist maksta.
“Kõige hullem on see, et üht olulist riigiasutust juhib mees, kelle otsused pole sageli kooskõlas terve mõistusega,” kurdab Tartu vangla endine jurist Eva Panksepp.
Neli aastat tagasi tegi ta juristi kohta ootamatu otsuse, kui ees seisis äge vaidlus vangla meditsiiniosakonnast kaotsi läinud ravimite pärast. Panksepp pidi kohtus esindama vanglat, aga keeldus, sest ei suutnud enda sõnul ebaõiglust taluda.
“Nägin ette, et tuleb kaotus, sest inimene tahetakse süüdi lavastada. Mul oli isegi piinlik sellega kohtusse minna,” räägib Panksepp.
Tema otsust kuuldes helistas vangla direktor Kalev Ilves justiitsministeeriumisse ning sai käsu jurist ümber veenda.
“Ilvesele öeldi, et kui vaja, läheb jurist ka oma vanaema vastu kohtusse,” meenutab Panksepp.
Telefoni teises otsas oli tema väitel ministeeriumi asekantsler ja vanglate osakonna juht Priit Kama. Kama väitel ei kuulu “vanaema vastu kohtusse minemine” tema väljendite sekka. Kõnet ei toimunud.
Konflikti juured ulatuvad detsembrisse 2009, kui kaitsepolitsei alustas Tartu vangla asedirektori Jaan Lubergi tegevuse uurimist. Kahtlustuse järgi omastas eakas vanglajuht korduvalt retseptiravimeid ning õmbles riigi raha eest ülikonna, mida kasutas vabal ajal.
Luberg eitas omastamist, aga lahkus omal soovil ametist. Uurimine sumbus. Sellega nõiajaht vanglas ei lõppenud. Arvestades, et vangla meditsiiniosakond allus teisele asedirektorile Jürgen Rakaseljale, pidi karistada saama ka tema.
Luberg oli vanglas autoriteetne juht. Sisekontroll leidis, et Rakaselg ei julgenud Lubergi tegemistesse sekkuda ja vaatas omastamisele pika aja vältel läbi sõrmede. Teda karistati kolmeks kuus palga vähendamisega 40 protsendi võrra.
Rakaselg polnud karistusega sugugi nõus ja kaebas otsuse kohtusse. “Tervikuna on selle nii-öelda juhtimisstiili täpne nimetus makjavellism,” tõreleb ta.
Tegelikult võinuks Rakaseljal minna isegi hullemini. Üks ministeeriumi toonastele otsustele lähedal olnud ametnik ütleb Ekspressile, et Priit Kamal oli kavas Rakaselg loiu suhtumise tõttu ametist vabastada. Takistuseks saanud hirm, et ebaseaduslik vallandamine läheb riigile kalliks maksma.
Kulutusteta ei pääsenud riik aga nüüdki. Nimelt tuli vanglal ruttu leida uus kaitsja. Panksepa sõnul oli tema vangla parimaid juriste. Kui Panksepp keeldus vangla esindamisest, võttis vangla endale advokaadi.
Vangla läks kindla peale välja, palgates advokaadi Eesti ühest kalleimast õigusbüroost Raidla Lejins & Norcous.
Riigikohus on selliste töövaidluste puhul korduvalt rõhutanud, et nii ei tohiks teha – advokaatide nuumamise asemel võiks riigiasutus kaitsta end oma juristide abil. Muidu pole maksumaksja jaoks vahet, kas riik võidab või kaotab, õigusabikulud kannab ta nii või teisiti.
Kama sõnul palgatakse advokaat erandlikel juhtudel. Seekord seganud oma juriste psühholoogiline tõrge ja kvalifikatsioon. Panksepa keeldumisest polnud ta enda väitel teadlik.
Kui Ekspress 2010. aastal juhtumi kohta uuris, väitis toonane vangla direktori kohusetäitja Rainis Jõks, et vangla juristidel olid käed-jalad tööd täis vangide kaebuste menetlemisega.
Seega: kaks inimest ja kaks versiooni. Panksepa sõnul ei vasta kumbki neist tõele, sest tegelikult ei soovinud ükski jurist kättemaksuaktsioonis osaleda.
Oli kuidas oli, kohtulahingu võitis Rakaselg. Kohus leidis, et talle määratud karistus tuleb tühistada, sest väidetav süütegu on tõendamata.
Selle otsuse peale šampanjaklaase ei kõlistatud. Juba esimese istungi eel luges Rakaselg Riigi Teatajast määrust, et ta jääb töökohast ilma.
“Juhtimisstruktuuri ühtlustamine” kõlas ametlik põhjendus. Ministeerium lubas sel viisil kulusid kokku tõmmata kõigis vanglates, kuid Tartu vangla jäi selle plaani ainsaks näiteks.
Rakaselja vastutusala kärbiti viimastel kuudel tublisti ja tema viimaseks tööülesandeks jäi koristusõpiku koostamine.
“Rakaselg oli osakonnale ebamugav, sest osutas vangla kitsaskohtadele ja naeruvääristas Kama seatud reegleid,” ütleb Panksepp. “Jürgen oli väga oluline persoon selles süsteemis, mitmete projektide autor ja edasiviija. Paraku ei saanud ta tolereerida lauslollust ja lauslollust,” lisab Tartu vangla tolleaegne asedirektor Anne Marika Maschorov.
Kuna mitu Ekspressiga suhelnud endist töötajat tõmbavad vanglate osakonna otsuste ja Priit Kama käskude vahele võrdusmärgi, küsime otse – oli see kõik Priit Kama vastus Rakaseljale liigse tülikuse eest?
“Aga mõelge ise,” muigab tollane vangladirektor Kalev Ilves, kes praegu töötab Võru abilinnapeana. Ilves nendib, et Rakaselg polnud kindlasti mustertöötaja, neilgi oli vaidlusi, aga küsimus on meetodites, kuidas inimesi koheldakse.
Vangla hea maine on Kamale väga tähtis. Hea näide on võtta 2008. aasta jaanuarist, kui puhkes skandaal ühe surnud kinnipeetava pärast.
Mees põdes rasket haigust. Tema kannatusi kirjeldas haigega samas konvoiautos viibinud kaasvang. Pool aastat hiljem, kui lähedased asja meediasse viisid, jõudis juhtunu ühe päevalehe esiküljele.
Priit Kama avas hommikul ajalehe ja imestas: täiesti puudulik ja ühekülgne artikkel, mis näitab vanglat halvast küljest.
Kama helistas vangla asejuhile ja kurjustas, et too suhtles ajakirjanikuga otse, mitte ei suunanud teda avalike suhete osakonda.
“Oli üsna emotsionaalne, pikk ja katkematu rida etteheiteid, mis ma olen valesti teinud. Nagu ülekuulamine,” muigab Rakaselg, kes mäletab, et viibis sel ajal õpingutega seoses Helsingis.
Priit Kama sõnul pole seda vestlust toimunud. Rakaselga konsulteerisid tema teada pressiinimesed.
Kama on lihast ja luust riigiametnik, justiitsvaldkonnas töötanud üle 20 aasta. Erinevalt politseiametist on Kama suutnud vanglates ära hoida suuremaid prohmakaid ja skandaale. Vanglate edu võtmeks peetakse Kama rangeid nõudmisi.
“Ta on heas mõttes nagu vangla füürer,” hindab üks valdkonnaga kursis olev poliitik.
Kõrgetel kohtadel osatakse teda hoida. Kama palk on 3950 eurot kuus, ükski teine asekantsler ei teeni Eestis nii palju.
Justiitsminister Andres Anvelt tunnistab, et aeg-ajalt kostab asekantsleri suhtes alluvate nurinat, aga ta ei kahtle, et Kama on omal kohal õige mees. “Kui nõuame vastuvaidlematut distsipliini vangidelt, peame nõudma korda ka valvuritelt,” ütleb minister.
Kui justiitsminister Ken-Marti Vaher (IRLi liige nagu Kamagi) soovis kevadel 2013 Kama ilma konkursita politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektoriks määrata, sõdis Anvelt sellele tuliselt vastu. Kama jäigi lõpuks direktorikohast ilma. Kuluaarides räägiti raskest iseloomust ja suhtlusprobleemidest.
Viimase nelja aasta jooksul on distsiplinaarrikkumiste tõttu töölt vabastatud 17 vanglaametnikku. Neli korda suuremas PPAs on sama näitaja 29. Piltlikult öeldes vallandatakse iga politseiniku kohta rohkem kui kaks vangivalvurit. Kohtusse on kaevatud neli juhtumit. Neist lõppes vanglaametnikule edukalt üks.
Iseenesest ei ole saladus, et Eesti vanglate personalipoliitika allub Kama taktikepile. Kama möönab, et vangla on töötajate otsinguil nõudlik ja sugugi mitte kõik ei sobi sinna tööle.
Kõigi töötajatega ei jõua asekantsler tegeleda. Ta sekkub siis, kui kaalul on vanglaameti maine. Selliseid juhtumid menetleb Kama moodustatud eetikakomisjon, kuhu kuulub ka loomulikult ta ise.
Kevadel 2012 jõudis komisjoni Tartu vangla kinnipeetavate transportija Urmas Treieri juhtum.
Treier töötas kuu aega Jõhvi vanglas, aga soovis minna tagasi Tartusse. Tööle võtmise käigus talle antud lubadusi Jõhvis ei täidetud, suhtumine töötajatesse oli seal pehmelt öeldes nigel. Vanglasisese töökohavahetuse tagajärjel sattus Treier aga nii õnnetult kahvlisse, et jäi üleöö hoopis töötuks.
Kama väitel ei sobi Treier vanglasse tööle. Sellele viitas muuhulgas sisekontroll 2009. aastal, kui Treier vanglasüsteemi tööle tuli. Kui tookord sai Treier tööle, siis seekord püüti sama viga vältida.
Vaatamata asjaolule, et Treier ei töötanud päevagi vanglasüsteemist väljas, tegi ministeerium talle taustakontrolli, justkui oleks Treier uus mees tänavalt. Kontroll andis eitava vastuse ja Treier jäeti tööle vormistamata.
Ei lugenud see, et Treier oli teinud mitu aastat vanglas ilusat karjääri ja saanud hea töö eest preemiat.
Õigupoolest ei erine Treieri juhtum väga palju sellest, mis juhtus Rakaseljaga. Üks kolleeg ütleb, et Treier ei õppinud ära ühte asja – suu on ainult söömiseks.
Kuna Tartu vangla direktor oli Treierile kirjalikult kinnitanud, et võtab ta tööle, kaebas Treier asja kohtusse. Tänavu oktoobri keskel leidis Tartu ringkonnakohus, et taustakontroll ja tema äraajamine toimusid seadusevastaselt. Ministeerium kaebas otsuse edasi riigikohtusse.
Maksumaksja jaoks on sellel lool veel üks oluline tahk. Treier on tänaseks olnud töötu 32 kuud ehk peaaegu kolm aastat. Kui riigikohus otsustab, et talle tehti liiga, peab riik hüvitama kogu saamata jäänud palga. Pluss kohtukulud, pluss advokaaditasud – Treieri arvutuste järgi üle 45 000 euro!
Sõltumata sellest, kas Treieri vanglatööst kõrvaldamiseks kasutatud juriidiline nõks oli õiguspärane või mitte, on Kama kindel, et vastav kohtupretsedent on väärt iga kulutatud eurot.
“Usaldamatu töötaja palgal hoidmine võib osutuda veel kallimaks,” lausub Kama. Ta põhjendab, et juhul, kui hoida palgal töötajaid, kelle usalduskrediit on vähene, tuleb vanglaametil kulutada ressursse selleks, et neil pidevalt silma peal hoida. See pole tema hinnangul mõistlik.
