Eesti kui hulluse kehastus
Raamatu autor on 41-aastasena avaldanud oma debüütromaani. Annotatsioonist saame teada, et enne kirjanikuks hakkamist töötas daam (hariduselt skandinavist ja germanist) kirjastusalal. Ongi tunda, et kirjaneitsi raamatumaailmas toimivaid seaduspärasid enam-vähem mõistab: teos on tõepoolest perfektselt komponeeritud. Kunstis on aga paraku nii, et kõik, mis on valemitesse pandav või skeemidele allutatud, muutub automaatselt igavaks. Jah, ka hea võib olla igav – kui ta on õige, korrektne...või ka taotluslikult hull. Ka psüühiline valu võib jätta külmaks, kahju küll.
Siin raamatus kehastab hullust laiemas plaanis Eesti: kõik umbsõlmed, mida saatus tegelaste ellu toob on seotud Eestiga: vene okupatsioonist tingitud pagulus, Läänemere tormist põhjustatud laevakatastroof. Ma ei tea, mis ajendas saksa keeles kirjutavat autorit just Eesti ainest valima, võibolla tal on mingi isiklik seos, võibolla mitte. Aga lõhnab konjunktuursuse järele.
Muidugi, Sofi Oksanen tegi sedasama, põimides Eesti saatust romaanikirjutamisloengutes omandatud oskustega. Oksaneni tabas üleilmne edu ja kindlasti leidub tema jäljendajaid. Ka Anne von Canal püüab rahvusvaheliselt tuntud sündmustele lisada psühhoanalüütilisi maitseaineid ja üldsegi mitte halvasti. Kõik on siin kaante vahel olemas: kannatused ja kannapöörded, küsimused ja dilemmad...Mul kulus selle keerulise teose läbi lugemiseks kaks tundi. Võibolla tõesti on raamatu kõige mõtlemapanevam osa selle eestikeelne (saksa keeles Der Grund – tõlkes „põhjus“) pealkiri. Sest kui see pole maa ega meri, siis mis ta on?