Priit Hõbemägi: Kuidas ma Riigikogusse ei kandideeri

See sügis tuli mulle, nagu sadadele tuntumatele eestimaalastele, teisiti. Nimelt sain mõni nädal tagasi telefonikõne ettepanekuga vestleda ühte Erakonda astumise teemal. Toolilt ma maha ei kukkunud, olen ka varem selliseid kõnesid saanud. Kord kohtusin ühe väärika isikuga, kes tänaseks on ebaväärikate tegude tõttu Riigikogust taandunud. Meil oli pikk vestlus, mille lõpus tehtud pakkumine tiirelda tulevikus erakondlikus universumis päikesele lähedasel orbiidil mind ei meelitanud.

Seekord olin ise jaaniussina rohelist tuld vilgutanud. Kohtumine toimus tolmunud kohvikus, kuhu ei satu tavaliselt ükski tuntud poliitik ega ajakirjanik, kus teenindajad ei loe vabal ajal Kroonikat ega tule kunagi menüüd pakkuma, ükskõik kui kaua seal istuda. Ideaalne koht konspiratiivseks kohtumiseks. Muide, ei vasta tõele, et poolte kohtumisel üldse poliitikast ei räägitud. Ma vastasin näiteks küsimusele, kas erakonna poliitilises põhiliinis on midagi, mis on mulle vastuvõetamatu. Aga nentisin, et kui ma üldse kandideerima asun, siis ei taha ma kanda üksnes peibutuspardi rolli ning seejärel vagaselt Riigikogu ukse taha jääda. Kui juba, siis juba.

Selle aja jooksul, mil ma kandideerimise mõttega mängisin, tundsin, et Poliitik on mind kuidagi ära tinistanud. Hüpoteetiline võimalus ühtaegu hirmutas ja peibutas. Kallutatud jõud kusagil struktuurides suunasid mind poliitilisi uudiseid nägema veidi teistsuguse pilguga ja – mis seal salata – pisut nagu pärssisid sõltumatu arvamuse avaldamist. Üldinimliku fookuse asemele pressis end ette mingi hägune parteipoliitiline prisma, nagu oleksid ees võõra inimese puhastamata prillid.

Lõpptulemus oli see, et minu ja Erakonna teed “läksid lahku nagu laevad ulgumerel”, kui tsiteerida kuulsaid vene kirjanikke Ilfi ja Petrovi.

Niisiis, olen edasi lihtsurelik, aga mitte parteilane. Kui vaatan hämamist Ämari lennuvälja kasutamisega Taavi Rõivase klipis, mis justkui on kasutamiseks vaba igale erakonnale – kuid nagu selgub, tegelikult siiski ei ole; ning kuulan Sven Mikserit, kes arvab, et Tammsaare ärakasutamine “mittevalimiskampaanias” on koššer ning paneb inimesi taas klassikuid üle lugema – siis mõtlen, et mul läks hästi, võib-olla isegi väga hästi. Sest vana tõde, et erakondlikus olukorras hakkavad ka ontlikud inimesed suust mingit piinlikku jama välja ajama, on jälle tõestust leidnud, veel enne kampaania ametlikku algust. See on nagu Tootsi-lugudest tuntud ishias, mis on küll siin, küll seal, kuid võib lüüa ka pähe.

Kas ma oleksin hakanud ise samasugust jama ajama, kui ma oleksin Riigikogu valimistel kandideerinud? Kuulge, ausalt, no selline küsimus... Ei, muidugi mitte!