Kunstnikusuu: Tellimise peale ei laula ja kambas ei halasta
Aasta algupoolel, ühel varakevadisel õhtul märkasin – ilm on selge, tuulevaikne ja lisaks on taevas kirgas täiskuu. Siis mõistsin vääramatult – kakud! Lapsepõlvest meenus Fred Jüssi kogumik “Lahemaa lindude hääli” – kuidas öises metsavaikuses kõlab külmavärinaid tekitavalt karvasjalg-kaku või händkaku õõnsahäälne laul. Kuigi huvi lindude vastu oli kuhtunud 1990ndate lõpus, mil täie hingega klaverimängule pühendusin, tundus järsku olevat ainuõige hetk ammuse unistuse täitmiseks.
Uurisin kaardilt, kus on Tallinnale kõige lähedasem metsalaam. Ja tulemuseks oligi Lahemaa rahvuspark – lisaks võimsatele metsadele on seal ka suurepärane teedevõrk, mida mööda autoga liikuda. Esimesed kuulamispeatused tegin suure õhina ja värinaga kohe pärast Tallinna-Narva maanteelt ära keeramist. Umbes iga kilomeetri tagant peatasin auto, suretasin mootori ja tardusin kuulatama... Täiuslikku vaikust segas vaid mõni külades haukuv koer ning kauge mere mühin. Öö jooksul kolasin kogu Lahemaa risti-põiki läbi, tulemusteta. Ei ainsatki huiget. Kui vanaisale oma pettumust kurtsin, soovitas ta mul minna Kadrioru parki kodukakku kuulama.
Suve hakul olin taas Lahemaal, seekord aga ilma kakumõteteta. Oma sünnipäeval kõndisin Oandus lõunasel ajal ühel paljudest suurepärastest RMK matkaradadest. Keset tihedat metsa lendas üks suur lind ja istus minust viie meetri kaugusele puuoksale – mulle vaatas uurivalt vastu händkakk. See oli suurepärane hüvitus paari kuu taguse tühja läinud ööretke eest ja soliidne sünnipäevatervitus linnult, kes tellimise peale ei laula. Lubasin, et jätan nüüd öökullid mõneks ajaks rahule ning olin üsna kindel, et ka nemad mind ei tülita.
Oktoobrikuu alguse nädalavahetusel, olles Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klassiruumis süvenenud klaverimuusika helidesse, kuulsin läbi õppehoone suletud topeltakende väljast mingit kraaklemist – akna taga lendasid võidu kisades paarkümmend varest ja hakki. Kuna vareslaste suurimaks ärritajaks on röövlinnud, uurisin veelgi tähelepanelikumalt akna taga toimuvat ning suure kolletunud vahtrapuu keskel märkasin händkakku! Varesed-hakid kisasid kambakesi tema ümber ning tegid kordamööda piketeerivaid rünnakuid, üritades öökullile nokaga äsada. Öökullidel, kes linna eksivad, läheb enamasti üsna täbarasti – varjuda ei ole kuhugi ning varesed ahistavad neid vääramatu järjekindlusega ja lõpuks teevad otsa peale. Nagu ühiskonnas – eredad isiksused võivad tunduda kambale ohtlikud.
Uurisin endiselt akna taga toimuvat. Kurnatud kakk tõusis järsku lendu, kuid suutmata ümbrust tajuda lendas vastu Akadeemia trepikoja akent ja kukkus teadvusetuna asfaldile. Tormasin klassist välja hoovi. Kakk oli taas teadvusel, istus asfaldil ning ägas vareste rünnakute all. Haarasin ta endale õrnalt, kuid otsustavalt kaenlasse. Kiirustades ja kärsitult – toibudes hakkaks händkakk oma võimsate küüniste ja noka teravust minu nahal tõestama. Nõudlesin läheduses asetseva ehitusplatsi valvuri käest tühja pappkasti ning asetasin linnu sinna. Loomaaia veterinaarpunktis lubas rahulikult kõnelev spetsialist suursugust sulelist läbielamistest toibutada ning ta pimeduses metsasügavusse vabaks lasta.
Selline lähedus uhke ja ligipääsmatu linnuga puudutas mind tugevalt. Nagu ütleb akadeemik Maria Tilk: “Keskajal elav inimene nägi imet seal, kus seda tegelikult polnud, tänapäeva inimene ei näe imet seal, kus ime on.” Mina sain osa imest – igatsetud kakk lendas ise minuni ja mul polnud mitte ainult võimalus teda näha, vaid ka kätel kanda. Kas mitte unistused ja mõtted ei ole need, mis tegelikkust ligi tõmbavad?
Sten Lassmann, Pianist
