Juhtusin alles hiljuti kuulma olukorrast, kus üks ärimaja asutus korraldas tuletõrje- ja evakuatsiooniõppuse ning teavitas maja teisi rentnikke vaid sellest, et ärge muretsege, kui häirekellad lähevad tööle, meil on ühe rentnikuga evakuatsiooniõppus. Väga tervitatav, et korraldatakse tuletõrje- ja evakuatsiooniõppusi, kuid maja haldaja peab arvestama sellega, et tõelise häire korral ei mõtle ja ei toimi inimesed ettevõtete kaupa, vaid reageerivad kui inimesed,
kellel on hirm ja mõnel võib-olla isegi paanika, ning lahkumine majast võib muutuda paaniliseks põgenemiseks, kus koostööst ja üksteise abistamisest ei pruugi midagi välja tulla.

Üldjuhul on seadusega, mis sätestab vähemalt kord aastas õppuse korraldamist, reguleeritud nii, et hoone haldajatel on õigus endal planeerida ja ellu viia tuletõrje- ja evakuatsiooniõppusi ning kirjutada ka kokkuvõtted õppustest. See aga paneb suurema vastutuse just hoone haldajate või siis hoone rentnike endi peale.

Õppuste juures on kohustuslik kaasata kõik hoones viibivad ettevõtted ja organisatsioonid, mida
kahjuks igal pool ei tehta.

Iga töötaja võimalus

Igal töötajal on võimalik oma töökoha ohutumaks muutmisel kaasa rääkida. Selgitustöö, koolituste ja näidisõppuste abil saab anda kõikidele töötajatele võimaluse panustada oma töökeskkonna ohutumaks muutmisse ja julgustada töötajaid korrale kutsuma neid, kes ohutusest kinni ei pea.

Kui koolitusel osalejad jõuavad ka ise arusaamisele, et minust kui töötajast võib samuti sõltuda
see, kas minul ja mu kolleegidel on homme olemas koht, kuhu tööle tulla, siis on võimalus, et tuleohutusse suhtutakse tõsisemalt ning järgitakse täpsemalt seda, mis on reeglitega sätestatud. Aga inimlikult on võimalik aru saada nii haldajatest kui ka ettevõtete esindajatest, sest tuletõrje- ja evakuatsiooniõppuste korraldamine on osalejatele üldiselt ebahuvitav ja seda keerulisem on selgitada selliste aktsioonide vajalikkust ning panna inimesed toimima nii, nagu seda tehtaks tõelise õnnetuse korral. Kuidas siis ikkagi äratada huvi tuletõrjenõuete täitmise eest vastutajates, et osaletaks koolitustel ja õppustel?

Interaktiivne koolitus on tõhusam

Pakkuda selliseid koolitusi nagu Päästeameti töötajatele oleks vist liiga ekstreemne, kuid muutusi saab teha näiteks koolitusstiilis.

Tänapäevased koolitusmeetodid erinevad suuresti sellest, mis need olid veel vaid natuke aega tagasi. Tean olukordi, kus koolitusi üritati venitada pikemaks ning jagati koolitatavatele ka sellist infot,millega ettevõtte töötajatel ei ole tegelikkuses midagi peale hakata - näiteks, kuidas päästjad hoonet kustutavad. Selle tulemusel muutusid koolitused lohisevaks, venisid liiga pikaks ja koolitatavatel tekkis info üleküllus.

Koolitused, seda enam tuleohutusega seotud koolitused, ei tohi olla igavad kohustuslikud monoloogid, kus keegi igavalt loeb kas paberilt või ekraanilt teksti, mis ei pruugi kõigile osalejatele olla isegi arusaadav.

Kõike, mis on koolitatavale kättesaadav internetist - seadused, määrused jms -, saab anda vaid
viidete ja lühiselgitustega ning koolitusel võiks keskenduda rühmatöödele, küsimuste-vastuste voorudele, visualiseeritud õppematerjaliga tutvumisele jms. See võimaldab panna inimesed kaasa mõtlema, rääkima oma ettevõtte spetsiifikast, küsima nõu nii koolitajatelt kui ka teistelt osalejatelt ning selle tulemusena lahkuvad kõik koolituselt rahuolevatena ja teadmisega, et oskavad omandatut ka tegelikus elus kasutada.

Interaktiivne koolituse vorm aitab paremini mõista, et nõuded ja soovitused, mida jagavad koolitajad, on ohu korral tegutsemiseks vajalikud. Nähakse, et koolitaja ei saanud lihtsalt linnukest kirja, vaid veendus, et koolitatavad mõtlesid kaasa ja oskasid näha tulekahju korral tegutsemist oma ettevõtte vaatenurgast ning said lisaks mõtteid, kuidas oma ettevõttes õppusi paremini korraldada ja töökaaslasi kaasata.