Teatan, et olen elus inimene
(2)
Teatan, et mina, Viktoria:Huszár (isikukood 47612150265), olen elus inimene ning reserveerin käesolevaga kõik enda õigused.
Ajalehtedes ilmub iga päev kümneid surmakuulutusi, kuid harva pälvib mõni neist laiemat tähelepanu. Hoopis teine lugu on Eesti Ekspressis möödunud nädalal ilmunud teatega, milles keskealine naine kuulutas end elavaks. Miks ta seda tegi? Ja mis õigused ta endale reserveerib?
Ekspressi reklaamitoimetaja Hurma Kermas pidas seda kellegi totraks naljaks. Kuulutusi on varemgi kättemaksuks võõra nime alt avaldatud. Kermas jättis esialgu kuulutuse lehest välja lootuses, et peagi annab avaldaja end ise näole.
Ühel reedel see juhtuski. Paarkümmend minutit enne töönädala lõppu sadas toimetuse uksest sisse neli tegelast, kaks meest ja kaks naist. Jutt oli lühike ja toon nõudlik: miks jäeti tasutud kuulutus lehes avaldamata?
“Igaüks seisis ise nurgas. Tundus, et kohe läheb kakluseks,” meenutab asja klaarima kutsutud jurist Andres Kees. Üks reklaamiosakonna neiu jooksis nuttes ruumist välja.
Kees püüdis võõraid rahustada ja selgitas, et ajaleht ei peagi avaldama kuulutusi, mille taust pole kontrollitav. Lubas, et kogu raha saab tagasi makstud. Sissetungijad aga vastasid, et kui kuulutust ei avaldata, pöörduvad nad lehe vastu kohtusse ning nõuavad kahjutasuks miljon eurot.
“Need inimesed olid nagu teiselt planeedilt,” imestab filoloogiharidusega Kermas. Eriti kõhedaks võttis nõue, et ees- ja perekonnanime vahele peab ilmtingimata jääma koolon. “See tundus olevat neil mingisugune kood.”
Kes need inimesed olid ja kust nad tulid, jäi saladuseks. Samuti põhjus, miks on sellist kuulutust tarvis avaldada. Võõrad keeldusid kategooriliselt igasugustest selgitustest.
Elavate ring laieneb
Eelmisel esmaspäeval käis kuulutuse autor Viktoria toimetuses dokumenti näitamas ja kuulutus läks lehte. Kahtlused jäid aga õhku ja nii otsustasin detektiivina loosse selgust tuua. Seda enam, et Eesti Päevaleht on neid kuulutusi avaldanud kogu sügishooaja vältel.
Eriti kuum oli 27. septembril ilmunud Estonia katastroofi erinumber, mille esikaanel naeratab värske poliitik Yoko Alender. Kuulutuste rubriigis otsib politsei sileraudse püssi omanikku. Kohe selle all teevad aga kolm Eesti daami – Kersti Lang, Tamara Kljutsnik ja Mai Metsik – avameelse avalduse, andes sõna-sõnalt ühtmoodi teada, et on nad elus inimesed.
Paar päeva hiljem lisandub “elavate ringi” ka Tartu vangivalvur Kai Kõiv. Temast põlvkond vanemad Helju ja Enn Kõiv on seal juba septembri algusest. Täpselt nagu Viktoria, on kõik nad lisanud ees- ja perekonnanime vahele kooloni ning kuulutuse lõppu isikukoodi.
Avalikes andmebaasides orienteeruvale ajakirjanikule, aga küllap ka kurjategijatele on isikukood kuldaväärt abimees. Selle abil saab kerge vaevaga kelle tahes tausta selgeks teha. Helistan daamidele ja uurin, miks nad nii tundlikku infot leheveergudel levitavad.
“Kirjapilt peab õige olema,” seletab Mai Metsik, kes Google’i andmetel peab Tallinnas omanimelist autokooli. “Ma olen elus inimene!”
Võtab tummaks.
Metsik tajub mu kohmetust ja hakkab vähehaaval selgitama. Seejuures seob ta oma lauseid nii pikkade pausidega, nagu peaks kõnet otse kantslist. Metsik teeb ettepaneku, et võtaksin taskust välja oma ID-kaardi. Võtangi. Ja Metsik uurib, mismoodi mu nimi seal kirjas on.
Õigesti, vastan talle.
“Seda küll, aga missuguste tähtedega?”
“Mis mõttes missuguste tähtedega,” muutun kannatamatuks.
“Noh, kas suurte või väikestega?”
???
Olen täielikus segaduses, aga Metsikut ei paista minu kohmetus sugugi üllatavat. Paistab, et ta on selle faasi ise läbinud ja kõne edenedes koorub tasapisi välja ka tema jutu iva. Teatavasti on meie nimi sünnitunnistusel kirjas suurte algustähtedega. Niimoodi kirjutame oma nime kogu elu vältel. Kui inimene sureb, kantakse tema nimi hauaplaadile aga hoopis trükitähtedega, seletab Metsik.
“Nüüd vaadake uuesti oma dokumenti. Kõik tähed on suured, eks ole? Tähendab – te olete surnud!” teatab Metsik. Mu süda hakkab rinnus peksma.
Helistan ruttu Kersti Langile. Tema töötab IT-valdkonnas ja küllap vaatab maailma veidi maisema pilguga. Lang ütleb, et ajalehekuulutused ühendavad inimesi, kes hakkavad vastu pangaorjusele ning kuulutavad end vabadeks ehk elusateks inimesteks.
“See pole kümne minuti jutt. Ka mul ei läinud see nii, et lööd nipsu ja asi selge.” Lang soovitab mul aega varuda, vaadata Tallinna televisiooni ja lugeda teemakohast kirjandust. Materjali rippuvat internetis ingliskeelsena tuhandeid lehekülgi. On ka kolmas võimalus: otsida üles salapärased Argo ja Evelin, kes seda õpetust Eestis levitavad. Rohkem ta mind aidata ei saa, sest peab kohe koosolekule jooksma. Soovib avastusteks edu ja läinud ta ongi.
Elus küll, aga peidus
Argot ja Evelini üles leida pole aga niisama lihtne. Keegi ei tea nende pärisnimesid, veel vähem telefoninumbrit. Kui tahad rääkida, saada meil. Nemad ise otsustavad, kas on põhjust ühendust võtta.
Teleajakirjanik Andres Raid on tandemit mitu korda Tallinna TVs intervjueerinud. Need saated on tõelised hitid. Argo ja Evelin paljastasid otse-eetris maailma kohta pööraseid saladusi:
– Eesti riik on tegelikult aktsiaselts, Ameerika Ühendriikide tütarfirma, mille tegevjuht on Taavi Rõivas, nõukogu esimees Toomas Hendrik Ilves ning omanik ei keegi muu kui Rooma paavst Franciscus ise!
– Kogu finantssüsteem põhineb pettusel, pankasid pole tegelikult olemas ja kõik meie laenud kustutati juba 2012. aastal!
– Laenusüsteem on veelgi suurem pettus. Raha luuakse meie kõigi allkirjadest. Ennast pangaks nimetav süsteem võtab meilt üha uusi allkirju ja duubeldab nõnda raha. Laenutagatiseks on meie kehad.
– Eesti kohtud ja kohtutäiturid tegutsevad ilma õigusliku aluseta. Kohtutäiturid on FIEd ja kohtunikud erafirma teenistuses. Nende otsustele pole keegi kohustatud alluma.
Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.
“Kogu süsteem põhineb pettusel, hirmul ja inimeste teadmatusel,” õhutab Argo televaatajaid silmi avama.
Inimene on tema sõnul üksnes vahend, valuuta finantstegelaste käsutuses, kes on meid salaja orjastanud. Ja kuni me ei kuuluta end elavaks, oleme surnud ning käitume süsteemi loodud reeglite järgi.
Argo teesid põhinevad 1776. aastal asutatud vabatahtlike ühenduse The One People Public Trust (OPPT) avastusel. Kõige taga ongi vabatahtlike ühendus OPPT – Ameerika juristidest koosnev grupp. See paljastas 2012. aastal “süsteemse pettuse”, kuidas “pangad” ja “korporatiivsed valitsused” on aastakümneid rahva tagant varastanud, kasutades ära inimeste teadmatust rahaloomest. Pärast seda sulges OPPT ka iseenda.
Võtan ette ühe meie parima finantsturgude spetsialisti. Ta palub jääda anonüümseks, nentides, et on Argo teesidega väga hästi kursis. “Müstiline tüüp. Pestud ja kammitud ning moodustab liitlauseid paremini kui panga makroanalüütik,” kihistab spets ja lubab mulle kalli hipsteriõlle välja teha, kui lobeda jutuga “finantsgurult” intervjuu saan.
“Finantsmaailma vastane mõttelaad kogub viimasel ajal hoogu,” kinnitab SEB panga pressiesindaja Julia Piilmann, kelle sõnul on skeptikud viimastel kuudel justkui ärganud. Pankasid pommitatakse küsimustega stiilis “kust teie laenuraha tuleb?”, “millega te raha laekumist tõendate?” ja “kas teil üldse on õigus inimestelt võlgu tagasi nõuda?”.
Neid kirju pole üks, kaks või kolm. Neid kirju on viimastel kuudel pankadele saadetud kümneid.
Pärnu kohtutäitur Rocki Albert jageles suvel võlgnikega, kes keeldusid oma võlgu maksmast. Albertile saabus ingliskeelne hinnakiri, mis teatas, et iga järgnev samm võla sissenõudmisel toob trahvi kohtutäiturile endale. Kirjalik võlateade läinuks kohtutäiturile maksma müstilised 5000 eurot! Pole teada, kas selle võla nõuaksid sisse elavad või surnud...
Need inimesed on Argo ja Evelini poolt välja koolitatud, aga paarikest ennast on võimatu tabada.
“Teema on päris tõsine,” hoiatab hiljuti kuulutuse avaldanud Viktoria Huszár, kui talle Facebookis kirja saadan, aga keeldub intervjuust. Ta olla nüüd elav inimene ja elavatel inimestel pole kellegi ees kohustusi, kõige vähem ajakirjanike ees. Kuid minuga kohtumisest on huvitatud Argo ja Evelin, lubab Viktoria. Jätkuvalt ei ühtki telefoninumbrit, ainsatki nime, ole lihtsalt õigel ajal kohal ja varu jutuajamiseks paar-kolm tundi, soovitab ta mulle.
Ehkki Argo ja Evelin püüavad enda argist identiteeti iga hinna eest varjata, teen selle kaudsete vihjete abil varsti selgeks. Piisab teadmisest, et Argo on sündinud maoaasta seitsmendal kuupäeval, ja andmebaasid teevad lupsti kõik selgeks. Argo on endine ettevõtja. Ta esindas 1990ndate lõpus lühikest aega rahvusvahelise hotelliketi filiaali Eestis. Evelin on toiduainetehnoloog.Tudengipõlves püüdis ta pilke tehnikaülikooli missikonkursil. Innustades küll teisi ajalehes oma nimesid ja isikukoode avaldama, keelduvad nad kategooriliselt oma perekonnanimede lehte panekust.
Kohvikusse saabub Evelin liiga lühikeses seelikus, kärtspunane missinaeratus huulil. Argo palub tellida puuviljatee. Arve eest tasub loomulikult “mitte-elus” ajakirjanik, sest nemad ise hoiduvad raha kasutamisest nii palju kui võimalik.
“See on tõsine ulme, mida me teame,” teatab Argo alustuseks, “aga ma lähen pesen enne käed puhtaks.”
Lauda naastes läheb Argol plaat käima. Ta räägib pankadest ja laenudest, kohtutest ja võlaorjusest, mereseadusest ja muu hulgas reeglist, et kui keegi kuulutab end elavaks, tuleb tema laenud kustutada ja maine vara tagastada.
Ma ei söanda vahele segada rohkem kui täpsustavateks küsimusteks ja mõned tunnid hiljem toimetusse naastes ei mäleta jutuajamisest enam midagi. Black out. Argo pööraseid väiteid jäävad meenutama mõned üksikud aforismid, mille märkmiku nurka kritseldasin:
“Kohtunikud, pankurid ja kohtutäiturid – see on kuritegelik maffia, mis meie vastas on!”
“Riiki pole olemas. See on vaid mõte, täpsemalt öeldes – hääl teie peas!”
“Kaua see pull kestab? See pull saab varsti läbi!”
Evelin ei lausunud meie kohtumise jooksul ainsatki sõna. Aga ta naeratas kaunilt.
