Tiina Jõgeda: On, mida vanuigi meenutada
Sel märtsipäeval valmistus professor Esa Saarinen (61) sisenema Dipoli konverentsikeskusse Otaniemis (Helsingi lähistel). Kell oli umbes kaks päeval, kui ta koos assistendiga liikus parklast peaukse poole. Soome kuulsaima filosoofi loenguid õnnest ja paremast elust kuulavad sajad tudengid, neile lisandub lugematu hulk Youtube’i klippide jälgijaid.
Leopardimustrilises pintsakus karismaatilist Saarineni on nimetatud Soome Sartre’iks, punkdoktoriks ja meesfeministiks. Tema filosoofia alustalaks on positiivne psühholoogia, mida ta oskab kuulajani viia nii, et saalitäis jälgib teda hinge kinni pidades, naerdes ja pisarsilmil ning lahkub loengust täis inspiratsiooni, uusi ideid, eluusku ja muidugi ka uusi teadmisi.
Esa Saarineni tähelend algas kaheksakümnendatel, mil temast sai “esimese Soome” motivatsioonikõneleja: ta oli moodne, rääkis armastusest, andis ideid ja inspiratsiooni ja ... muutus täheks, kelle paistel iga pankurgi tahtis end näidata, paljud ärimehed kuuluvad tema sõpruskonda. Saarinen tsiteeris kord oma head sõpra (nüüdseks manalameest), skandaalset miljonäri Pentti Kourit: kui tahad olla vaimselt vaba, pead olema materiaalselt vaba. Esa Saarinen on ilmselt mõlemat.
Staarprofessor on hinnatud konsultant paljudes Soome juhtivates ettevõtetes: Nokia hiilgeaegadel pidas seal sütitavaid kõnesid, ja Marimekko langus pöördus tõusuteele just samal ajal, kui Saarinen disainifirmas loenguid pidas. Saarineni-taoliseks motivatsioonikõnelejaks pürgivad (Eestiski) paljud, kuid sarnasesse guru staatusesse jõuavad üksikud.
“Esa!” hüüdis Dipoli ees keegi noormees. Ta ulatas professorile ühe käega kilekoti, teises käes aga välkus nuga.
Läks rüselemiseks, mille kohta Esa Saarinen hiljem ütles, et võitlus käis elu ja surma peale. Teda päästis paks nahktagi, mis pidurdas tera jõudmise elutähtsate organiteni. Järgmise loengu pidas ta Youtube’i vahendusel haiglast. Ta demonstreeris meedias üle kõhu jooksvat pikka haavaarmi ja rääkis sinna juurde nii: “Ma ei pea viha. Jah, see oli kohtumine kurjaga – mis pani mind veelgi rohkem väärtustama inimlikku headust.”
Mulle aga meenus ühest tema Tallinnas peetud loengust analüüs hea ja kurja vahekorrast: halb on tugevam kui hea. Aga kui inimene keskendub halvale, siis ahendab ta ise oma potentsiaali, võimalusi ja loovust. Just loovus, innustus ja õitseng, aga ka teised “pehmoväärtused”, nagu elurõõm ja tasakaal, on praeguse aja märksõnad, kuulutab meediafilosoof.
Detsembriks on ründamisjuhtum kohtus ning mõne päeva pärast avaldatakse kinnisel protsessil asjaosalistele ka psühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Avalikult ei anta teada, mis mõttekonstruktsioonid 21aastase noormehe (kes olla osalenud ka Saarineni loengutel) pea vallutasid, ja see polegi ju tähtis – selge see, et tegu oli ebanormaalne. Väidetavalt polnud noormees professori elufilosoofiaga nõus ning püüdis temaga nii agressiivselt väidelda, et tal paluti auditooriumist lahkuda. Oluline on see, et Esa Saarinen saab oma positiivsuse ja optimismi filosoofiat edaspidigi arendada. Ja meil on soomlastelt ka selles vallas mõndagi õppida.
Mõni päev tagasi toimunud Soome Vabariigi aastapäeva vastuvõtul osales 101aastane kahe sõja veteran Hannes Hynönen. Reibas vanahärra suudles presidendiprouat ning lõi tantsu Sofi Oksaneniga, millist asjaolu pidas tõeliseks vedamiseks: “Nüüd mul on, mida vanaks jäädes meenutada!” Neil päevil Soome meedia lemmikkangelaseks tõusnud Hynonen jagab meelsasti ka oma õnne valemit. Esiteks: ta ei leia oma elust midagi, mida kahetseda, ja on kõigega rahul. Teiseks: nii nagu meie Aune Past peab ka herra Hannes lugu tantsimisest – on alati pidanud! Oska pidutseda: temal läks pidu pärast presidendilossist siivsal ajal lahkumist kodus kella kolmeni edasi! Ole alati natuke armunud: veteran Hynonen imetleb oma presidendi poetessist abikaasat ja kinnitab õnnelikult, et seda põske, kuhu ta noorproualt musu sai, ei pese ta elu lõpuni.
