Tiina Jõgeda: Armastus, laiskus ja geenipesu
Just laiskus motiveerib leidma lihtsamaid lahendusi ja mugavamaid väljapääse.
Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi geeniteaduse viimastest saavutustest. Tulevikus (mitte väga kauges) lasevad lapsevanemaks valmistujad munarakku ja spermatosoidi töödeldes eemaldada raskeid haigusi kandvad geenijupid. Samal põhimõttel võimaldab geenipesu planeerida veelgi ilusamaid, andekamiad ja targemaid lapsi. Saab valida pikkust, silmade värvi - just nii, nagu kirjeldas Astrid Lindgren raamatus Hulkur Rasmus: kõik tahavad sinisilmseid heledate lokkidega armsaid tüdrukuid...
Ühele küsimusele ei oska aga geenitehnoloogid veel vastata: kas geenimuundamise tulemusel paraneb ka inimese iseloom, tahtejõud, väärtushinnangud ja muu selline „pehme“ kraam.
Kas ilusad ja terved GMO-beebid kasvavad töökamaks, tolerantsemaks, heasüdamlikumaks, huumorimeelsemaks, tasakaalukamaks kui nende „tavalised“ esivanemad? Meie - isekate ja disanimata geenide kandjatena - võitleme iga päev lisaks pärilikele haigustele oma hingehädade, vaimunõrkuste ja iseloomuga, püüdes saada natukene paremaks inimeseks. Kuni need ohuallikad alles peidavad end kaksikheeliksi lõpmatutes spiraalikeerdudes ning ükski geenitehnoloog ei oska halva iseloomu geenijuppi välja opereerida, tuleb ise endaga kuidagimoodi hakkama saada.
Psühholoogid ütlevad, et igas inimeses on täpselt 50% häid ja 50% halbu omadusi. Kaks ühes: täiuslikku tarkvara jahtides sokutatakse sulle ikka mingi pahavara lisaks. Auhindu pälvinud poeet osutub naisepeksjaks, viis käiku ette nägev maletaja salajoodikuks, ilus tüdruk taskuvargaks jne. Võta või jäta - jumal lõi igale vorstile kaks otsa - hea ja kuri, parem ja vasak, üleval ja all, alfa ja omega.
Samuti pidas jumal maailma luues silmas termofüüsika teist seadust, mis ütleb, et energia voolab rohkem organiseeritud seisundist vähem organiseeritud seisundi suunas. Näiteks soojus liigub alati kuumemast kohast külmemasse.
Teisisõnu, universum on pidevas vaibumises ning lõpeb kunagi täieliku tühjusega. Samamoodi on inimesega: kui ta laseb endal rahus olla, endaga tööd ei tee, siis ta mandub ning taandareneb kingloomaks või bakteriks.
Koolifüüsikast teame, et vesi voolaks oma vabast tahtest allapoole ja selleks, et see liiguks ülespoole, tuleb rakendada lisaenergiat. Inimese ülespoole liikumist nimetataske vaimseks arenguks. Kui vananemisega kaasnev füüsilise võimekuse taandareng on (praegu veel) paratamatu, siis hing võib aastatega aina võimekamaks muutuda. Keha kahjuks ei arenene täiuslikkuse suunas, vaim aga küll.
Vaimne areng on raske protsess, nõuab pingutust. Selleks, et ületada loomupärane vastupanu, tuleb teha tööd. Aga seda ei viitsiks kuidagi.
Psühhiaater Morgan Scott Peck ütleb oma kultusteoses „Tavatu tee“, et just laiskus on pärispatt, kõikide teiste pattude isa. Selle patu maaletoojad on Adam ja Eva.
Adam ja Eva ei võtnud hetkekski analüüsida, miks Jumal õigupoolest keelas neil hea ja kurja tundmise puust süüa. Ja kui madu neile vastava ettepaneku tegi, ei vaevanud nad ka siis oma pead, mida madu plaanitseb. Ühesõnaga, nad olid mõttelaisad – ja järgnev on juba ajalugu, nagu öeldakse.
Kõik inimlapsed on võimalust mööda laisad, kes rohkem, kes vähem. Paradoksaalselt motiveerib just laiskus leidma lihtsamaid lahendusi ja mugavamaid väljapääse. Iseküsimus, kumb on rohkem mugavus- või lodevuspagulane, kas see, kes rändab suurema palga peale või see, kes lööb käega ja lepib kohapealsete raskustega...
Mis tõukaks lodevuse pärispatust vabanema? Vaimse arengu nimel tööd tegema sunnib armastus, just armastus on laiskuse vastand, ütleb Peck. Ta defineerib armastust kui „tahet laiendada oma mina, eesmärgiga aidata kaasa iseenda või kellegi teise vaimsele arengule“. Ainus, mis sunnib enesearenguga vaeva nägema, on enesearmastus. Aga võibolla need geenipesu läbinud tulevikuinimesed on juba nii ilusad, targad ja andekad, et neil polegi kuhugi areneda. Siis tuleb kohe armastus, ilma pingutuseta.
