Elame koos geeniustega

Mulle on mõned muusikud ja melomaanid ette heitnud, et Areeni muusikanurgast on saanud minu tegevuse läbi Ariel Pinki kummardamise altar. Osaliselt samad, osaliselt teised muusikud on ette heitnud, et korraldan Areenis Vaiko Epliku isikukultust.

Ja justkui nende inimeste sõnade tõestuseks – on aasta parim plaat Ariel Pinki tehtud, aasta paremuselt teine Vaiko Epliku. Ongi nii!! Ongi altar, ongi isikukultus!

Tegelikult on muidugi paraku sedasi, et muusikat teevad Pink ja Eplik muusikat ning mina ei saa sinna parata, et nad jätkuvalt maitsenärvide kõige tundlikumat kudet tabavad. Käesoleval aastal 47 kriitiku, melomaani, muusikablogija ja –asjapulga maitset. Ma küll sattusin Epliku stuudiosse, kui ta parasjagu üht „Nõgesed“ albumi lugu kokku sättis ja küsis ümbritsevatelt „Mis arvate?“. „Pane trumme juurde,“ soovitasin ma, mille peale Eplik ainult irvitas. Õige ka.

Mõnevõrra on kahju, et kalifornialane Ariel Pink kohilalasele Eplikule ära pani, täpselt 20 punktiga. Sest Pinkil on tõenäoliselt ükstakõik, et ta teos kuskil väiksel maalapil aasta parimaks tunnistati. Vaikol, kellel on rind aumärke täis, oleks see ilmselt samuti rutiinne, aga teda ehk see mõneks hetkeks lõbu.

Mis on tegelikult tähelepanuväärne – ja oluline välja tuua siia kommentaariks maskeerunud plära otsa - , on see, et nii Pink kui Eplik on tegutsenud loomingulises tippvormis juba kümmekond aastat. Sedavõrd pika aja venitavad väga vähesed artistid kõrges toonuses välja. Ja kui nüüd meie aja kangelased Pink ja Eplik samas klassis enesekindluse ja kvaliteediga edasi plaate välja loobivad, siis on tegu millegi täiesti erakordsega. See on see koht, kus tuleb öelda, et meil on väga vedanud, et viibime sellel planeedil koos nendega samal ajal.