AREENI KUNSTIAASTA 2014

Kadri Karro palus kunstivaldkonna professionaalidel kohe lõppev kunstiaasta kokku võtta.

Aasta 2014 jääb Eesti kunstiannaalidesse üle pika aja aktiivse maalikunsti-aastana. Konrad Mäe nimelise medali pälvis Merike Estna oma sõna otseses mõttes piiretrotsiva hübriidnäituse eest Kumu kunstimuuseumis, kus värvikirev pintslitöö ronis lõuendilt seinale ja põrandale ning maitses hästi kõigile suhkrut armastavatele maalisõpradele. Kuid Eesti mainekaim maalipreemia oleks tänavu võinud sama hästi minna ka Tõnis ­Saadojale, kelle uued maalid tõid urbanistliku võõrandumise temaatika keset Narva sügiseselt nostalgilist postindustriaalset tühermaad. Lisaks on tänavu jõuliselt areenile astunud Saadojast ja Estnast noorem põlvkond maalikunstnikke, ennekõike Tallinna Kunstihoones toimunud rühmanäitusega “Võimatu minna, kindlasti minna”. Kindlasti jätkajate hulka kuuluvad loodetavasti nii Kristi ­Kongi, kes tegi rööpselt Linnagaleriis tugeva isikunäituse, Anna Škodenko, Mart ­Vainre kui ka Mihkel Ilus. Nimetamata ei saa jätta noorematest veel Laura ­Põldu ja Sirja-Liisa Eelmaad. Kuid hästi on ka keskea piiri ületanutega – Jaan Toomik, Kaido Ole ja Laurentsius maalisid tänavu n-ö oma tuntud headuses. Halvasti on aga tänavu see, mida võiks ­nimetada “EKKM Gentrification Bluesiks” – kes on seda lugu kuulnud, teab, miks.