KUNSTNIKUSUU: Uuel aastal räägime vähem, aga rohkem
Me andsime endale kevadel selle kolumniga alustades mitmeid lubadusi, millest üks oli mitte ainult targana näida, vaid ka päriselt targaks saada. Ilmselt nagu muudeski eluvaldkondades, on ka kunstivallas antud lubadustega see probleem, et päris lõpuni ei saa nad kunagi täidetud. Sest elu on lühike ja väga suur osa sellest möödub teatris. Võib-olla ei õnnestunud meil see teine pool (targaks saada), aga vähemasti õnnestus esimene – ainult targana me ennast tõepoolest alati ei näidanud.
Aga selleks see kolumn oligi, et alustada teekonda oma liistude juurest ja oma aia äärest eemale. Ja kuigi see ei ole olnud teab mis pikk rännak, mõned sammud sai siiski tehtud. Meil oli kavas intensiivne treeningprogramm, mis nägi ette kohtumisi inimestega väljaspool oma kitsast kunstiala ja seejärel üleüldse väljaspool kunstialasid. Me tõepoolest saime kokku, teiste hulgas kunstnik Jaanus Sammaga, kellega kohtumist oma teise kolumni lõpus kirglikult ootasime (vt fototõestust allpool)!
Samuti küsisime lugemissoovitusi kogenumatelt treenijatelt, nagu Tarmo Jüristo, Mihkel Kunnus, Valle-Sten Maiste jt. Nende soovitatud kohustuslikust kirjandusest on meil tänaseks kamba peale läbitud üks teos (aga tõesti on kiire aasta olnud!): Kaupo Vipi “Globaalpohmelus”. Julgeme seda soovitada! Ja jooksvalt oleme jälginud ühte ingliskeelset netilehekülge: 3quarksdaily.com – harivad pikemad ajakirjanduslikud lood neile, keda kodumaine lühiformaat tüütama hakkab.
Meil on suur rõõm, et mõte kolumnist kui virtuaalsest kohtumispaigast eri kunstialade esindajate jaoks sai teoks. Et näitlejad Nokust, luuletajad Kukust, kineastid Puudlist – ja kus iganes need kunstnikud veel käivad – on siin tõepoolest kokku saanud ja oma mõtteid (ja tundeid) jaganud.
2014. aastal kirjutati näiteks populistikust valimiskampaaniast ja Obama kõnest ja praamihangetest ja laulupeost ja venelastest ja üleseksualiseeritud ühiskonnast ja kollendavast ajakirjandusest ja mitte-joomisest ja põgenemisest ja ületöötamisest ja veerevatest peadest sinu elutoas, nutiseadmetest, mis juhivad meie elu, ja surmast ja normaalsusest.
Keskmisest jutukamad olid teatri-, kirjandus- ja muusikainimesed, kujutavad kunstnikud aga kõige vaiksemad. Nii et uueks aastaks kutsume üles: kõik kujutavad kunstnikud, kes te olete olnud siiani sunnitud looma vaikuses ja üksinduses – siin on teie võimalus väljendada ennast sõnadega ja seltskonnas!
Kunstnikusuu ei ole tegelikult millegi poolest erilisem kui raamatupidajasuu või elektrikusuu – arvamust omada ja seda avaldada võiksid kõikide elualade esindajad. Ärksatest ja tegusatest kodanikest saab ühiskond kasu, mida on raske mõõta, aga kerge omal nahal tunda. (Miski, mida nimetamegi laiemalt “kultuuriks” või “kultuuriruumiks”.) Et sädelevaid ja vaimukaid dialooge ei kuuleks ainult lavalt ja briti näitekirjanike sulest...
Teisalt, kunstnikel on oma tuntuse, oma tööspetsiifika ja vahel ka otseselt oma teoste kaudu platvorm, mida raamatupidajal või elektrikul sellisel kujul ei ole. Ja sellega kaasnebki veidi suurem vastutus silmad lahti hoida ja märgata ja reageerida. On seda kurvem ja silmapaistvam, kui kunstnik ei märka ja ei reageeri, ei pea laiemalt ühiskonda puutuvaid asju oma spetsiifikaks. Tahaks loota, et oleme siin teinud esimesed sammud selles suunas, et ei ole olemas oma liiste, vaid meie ühine aed.
PS Kuna Ekspressis saavad kunstnikud tänaseks sõna juba ebaproportsionaalselt palju, siis teatame, et kohtume edaspidi korra kuus ja vaheldumisi teiste elualade esindajatega.
