Igor Rõtov - andekas "sisserändaja poeg"
Äripäeva peadirektor Igor Rõtov pihib konkurent Hans H. Luigele: “Ma ei oskaks suurema palgaga midagi peale hakata. Meil on põnevamaid väärtusi.”
Suure Postimehe ja Ekspress Grupi kõrval tegutseb Eestis väike roosa Äripäev. Kõigest 11 000 trükiarvuga Äripäevast on aastaga saanud Eesti suurim konverentsikorraldaja, kolmandat aastat järjest on ta ka kõige kasumlikum kirjastus.
Hans H. Luik: Oled kõige rõõmsama naeratusega kirjastaja, keda tean. Tegelikult aga käis teie leht 2009. aastal niisugusest langusest läbi, et tiraaž kukkus 9000 peale ja ärireklaamid kadusid üldse ära. Oli morn aeg vist?
Igor Rõtov: Äri mõttes küll. Kuid ma nautisin ka tookord tööd ja üritasin, et ümber olevad inimesed sama tunneksid.
HHL: Kuidas sa kirjeldaksid oma juhtimisvõtteid? Vaatan näiteks, et toote turule kogu aeg uusi vene nimega ajakirjanikke, nagu Alyona Stadnik, Polina Volkova, Katariina Krjutškova, Viktoria Ladõnskaja.
IR: Meil kipubki olema kosmopoliitne seltskond. Minu endagi isa tuli ju Moskvast, armus mu emasse. Kahjuks ta suri, kui olin 20, nii et minu vene keel on aktsendiga.
Aastal 1997, kui olin Äripäevas juba 5 aastat töötanud, tekkis mul ettekujutus, et juhtimine tuleb mul päris hästi välja. Varem ma ei tundnud, et mul oleks selleks kutsumust. Sõnastasime siis juhtgrupiga mõned põhimõtted.
Tol ajal nimelt ilmusid siia Läänest igasugu missioonide-visioonide raamatud, “Piisoni lend” ja muud taolised. Lugesime neid tohutult. Võtme Äripäeva eduks leidsime James Collinsi raamatust “Loodud kestma”.
Seal kirjutati köitvalt, mille poolest erineb keskmine ettevõte heast ettevõttest. Kui keskmine ettevõte tegeleb tootearenduse, kasumi ja muu triviaalsega, siis hea ettevõte tegeleb kultuuri ja inimeste väärtustega. Istusime ja hakkasime oma väärtusi sõnastama. Kuhu me püüdleme? Täna on enamikul ettevõtetel oma väärtused sõnastatud, ja enamasti on need tühi sõnakõlks.
HHL: No lase siis kuulda. Kas midagi nagu “me anname lehetellijale ja reklaamiandjale võimalikult täiusliku teeninduse”?
IR: Üldse mitte. Siin majas on esimene väärtus, et me oleme siirad ja hoolivad. Nii sissepoole kui majast väljapoole. Lihtne nagu piibli kümme käsku.
HHL: Üllatav, et siiruse peale ma mõtlesin, kui täna siia sõitsin. Mõtlesin, et algul meelitan sind, siis põrutan mõne terava küsimuse, ärritan su üles – sest lõpuks pole mingit vahet. Järgmine kord saan teie lehes ikka kottida. Teil pole mingeid “omasid” või “võõraid”.
IR: Järgmisena on hästi tähtis olla avatud. Meil ei ole saladusi, välja arvatud personaalsed palgad ja mõned ärilepingud. Iga firma töötaja kuuleb, kui meil läheb halvasti või ka hästi. Väljapoole siirus tähendab aga, et kui me siin sinuga peaksime näiteks hinnastamiskoosolekut või arutaksime mingit kampaaniat, siis ükskõik, kes siin salaja lindistaks – selle võiks vabalt panna Facebooki (FB) või saata klientidele, ja meil poleks hetkekski piinlik. Kui peaks olema “natuke piinlik”, et mis me siin kokku leppisime, siis on arenguruumi.
HHL: Siis te olete küll parv ingleid. No kui te nii avatud olete, miks te siis enam ei luba oma Äripäeva veebiväljaande lugejaskonda mõõta? Delfi ja Postimees teavad täpselt, et Delfi Ärilehel on näiteks 140 000 lugejat nädalas ja Postimehel enam-vähem samapalju. Teie võtsite end sellest metrixist välja.
IR: Meid ei ole seal lihtsal põhjusel, et meil kadus usaldus selle mõõtmise vastu. Meid loetakse nädalas 80 000 korda. Klientidele me seda numbrit näitame, ja võid mulle alati helistada, kui neid andmeid kätte ei saa. Me ei konkureeri Delfi Ärilehega, meie lugeja on kvaliteetsem.
HHL: No ma näen, et võib-olla ainus võimalus, kuidas teie head asendit ettevõtete reklaami kanalina ära napsata, olekski siis veebis!
Aga tead, kui teie Bonnieri (Äripäeva omanik – toim) firma 25 aastat tagasi Eesti turule tuli, siis oli mul hirm, et nüüd on eesti kirjastajatel lõpp. Rootslased tulevad ja teevad ära kõik ajalehed, raadio- ja telejaamad ning reklaamifirmad. Rootslased olid nagu ratsamehed ja meie jalamehed – teie kirjastusel oli valuutat, meil olid rublad. Äripäeva peatoimetaja Hallar Lind sõitis roosa Volvoga, meie mingite pannidega. Aga õnneks on rootslased korralikud, võtavad ühe asja korraga...
IR: Vaata, Bonnieri kirjastuse puhul on väljastpoolt võib-olla raske aru saada, et kuskil ei ole mingit ühte Bonnierit, nagu oled sina või Gunnar Kobin. Bonnieris on kümned eri otsustajad. Äripäeva omanik Dagens Industri oli tookord väike firma Rootsis, mis oli teinud palju kasumit.
Seetõttu oli firma juhil Hasse Olssenil voli teostada oma unistus – külvata roosasid tabloid-ärilehti üle maailmas. Väikese osa unistusest ta Euroopas realiseeris.
HHL: Ja ikkagi, kui rootslased oleksid teie tiimil lasknud kogu Baltikumi juhtida, siis ei oleks meie kirjastusel ja Postimehel praegu lihtne Lätis ja Leedus toimetada. Õnneks aga tahtis Bonnier juhtida Vilniuse ja Riia roosasid lehti Rootsist. Neil ei lähe sugugi nii hästi kui Äripäeval.
IR: Siin sa natukene ülehindad. 1991–1992 olin ma loll nagu lauajalg.
HHL: No kes see tookord tark oli.
IR: Keegi ei olnud. Aga meie tiimil oli tarvis 10aastast kogemust, et olla nii tugevad, nagu me praegu oleme. Hea, et siin Eestiski konkureerimisega hakkama saime.
Algusest saadik olime selline imelik firma, et maksime püüdlikult kõiki makse. Reklaamikliendid vaatasid selle peale väga imelikult. Ja mõned konkurendid samuti.
HHL: Siis oli küll hea vist rootslaste õla tagant parastada? Meie olime tõesti hädas näiteks Microsofti litsentsidega. Hirmus kallid olid. Mõtlesime välja sellise korra, et litsentsiga tarkvara on neil arvutitel, mis parasjagu töötavad. Kõikide jaoks ei jätkunud raha.
IR: Ühe väärtuse sõnastasime veel. Me teeme toodet ettevõtlikule inimesele. Ülejäänud grupid meid ei huvita. Oleme business-to-business (B2B). Ja me oleme ise ettevõtlikud. See meid kannustab, et me ei tee niipalju, kui omanik nõuab, vaid veidike rohkem.
HHL: See “natuke rohkem” on teie konkurentidele paras peavalu. Värskelt hakkasite näiteks oma portaaliga Põllumajandus napsama Maalehe reklaamiraha. Teie ajakirjad Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu on suurima müügiarvuga. Lisaks on Äripäeval vist riigi kõige agressiivsem müügiorganisatsioon. Te muudkui helistate ja pakute mingeid konverentse, õpperaamatuid, tellimusi... Telefonifirmade telemarketing vist ainsana suudab teiega võistelda. Ja omaenda Äripäeva kirjastuste edetabelis oletegi number üks. Kõige suurema kasumiga – tänavu 1,4 miljonit.
Aga siitsamast majast 1993 lahkunud Gunnar Kobin juhib ikkagi Ekspress Grupis käivet, mis on Äripäevast kordi suurem, sest meil on “luba” teha äri välismaal, Äripäev aga on Eesti firma ja punkt. Õnneks.
Kuidas te ikkagi ärireklaami turu nii puhtalt endale olete rebinud? Pärnu Konverentside ostuga näiteks tõmbasite konverentsiturule ju suisa kopa peale?
IR: Niisugused need meie tegevused on. Mõni asi, nagu äriraamatud, on õige väike. Nende kasum aga pole kunagi alla 20% langenud. Tarbijaturule on ainsana mõeldud ajakiri Sensa. Selle trend on praegu ülespoole.
HHL: Kas vastab tõele, et käisite ka Buduaari ukse taga koputamas, et ära osta?
IR: Pigem nemad käisid siin ja mitmel pool end pakkumas. Vaatame ikka igasugu ostuvõimalusi.
HHL: Rumalusi ka teete?
IR: Rumalus oli see, et kui need Tartu poisid oma autoportaali Auto24 müüsid, siis meie pakkusime 50 miljonit krooni. Õige hind oleks olnud 100 miljonit. Sajandivahetusel jälgisime norrakate kuulutusportaale ja oleksime pidanud erakuulutuste portaali avama. Kõik võimalused olid olemas...
HHL: Selle vea tegime me kõik. Kõik peale Postimehe omaniku Schibstedi. Nüüd on Postimehe Eesti omanikud minu arust ostmas endale kinnisvarakuulutuste monopoli nii Eestis kui ka Leedus, KV ja City24 näol. Kui konkurentsiamet lubab, muidugi. Miks Schibsted üldse loobus Postimehest?
IR: See ei pruukinud olla üldsegi osa mingist välismaalaste “Baltikumist põgenemise” lainest. Kui Mart Kadastik oleks Soovist teinud eduka kuulutuslehe, võib-olla norrakad polekski ära läinud. Meie Bonnier annab endale samuti väga hästi aru, et 85% nende toodetest on vana aja nähtus. Ainult 15% on digitaalsed, sealhulgas konverentsibisnis.
HHL: Oled Bonnieri heaks ka Hiinas töötanud?
IR: Kureerisin paar aastat Hiinas ja Ukrainas mõnda projekti, Hiinas näiteks hotellikäsiraamatuid. Üks Bonnieritest, Carl-Johann Bonnieri poeg Joel, vedas Hiina äri. Hiljem käivitasime ka telefonimüügi. Hiina turg tundus põnev, kuid esimene mulje oli lootusetu. Ärikultuur on seal kindlasti kaugemale arenenud kui Venemaal. Ukrainas juhtus meiega sama, mis Ekspress Grupiga. Tulime ära. Hukkasime hulga aega, mitte küll nii palju raha. Mind kasutab Bonnieri kirjastus praegu Taani ja Rootsi nõukogudes ning Soomes olen B2B firma nõukogu esimees.
HHL: Üks eripära on välismaa kirjastajatel veel. Norrakad ja rootslased ei ostnud oma kasumi eest toimetusele ruume. Äripäeva maja, mida Tallinnas Pärnu maantee silla juures selle nime all tuntakse, on teie üüripind. Olete vist mitme maja jagu võõrastele üüri maksnud juba.
IR: Üüri maksame siin 1998. aastast. Põhjus on lihtne. Kusagil 30 aastat tagasi otsustas perefirma, et nemad kinnisvarariski ei võta. Isegi kui mingil puhul tundub kasulik, nemad seda põhimõtet ei murra. Teistpidi, üür moodustab meie kogukuludest 5,3%. 1998. aastast saadik oleme käibe umbes viiekordistanud. Pole tarvis olnud kõrvalisele tegevusele, ehitamisele, energiat kulutada.
HHL: Kapitalismi ebaõiglust tõestas mulle kujukalt see, et meie firma Ekspress Hotline, mille äri Google ära sööb, investeeris oma kasumi kahte Kadrioru majja. Hotline on ammu müüdud, majade hind aga kasvab. Pole vaja mingeid kaadriotsuseid, mingeid müügikoosolekuid, mingit hullu telemarketingi.
Kui Google'it juba mainisin: mis saab meie ärist tulevikus? Me isegi ei tea täna, palju Google ja FB meie raha ära ampsavad.
IR: Kui sa enne vigade kohta küsisid, siis Äripäeva üks viga on olnud see, et alustasime internetiga alles 2006. Varem panustasime liiga vähe ja tulemus oli nigel, jäime tukkuma.
Google ja meie oma Elion ja IT-firmad on ajakirjanduse pealt kõvasti teeninud. On tulnud aeg oma raha tagasi võtta. Eesti on ajakirjanduse tasulise netimudeli osas eesliinil, mitte kusagil pärapõrgus. Tänavune aasta on murranguline New York Timesi, Axel Springeri ja teiste jaoks. Ootan huviga aasta kokkuvõtteid. Postimees teeb nüüd sama, mis meie, hakkab võrgus raha küsima. Läheb aega, oleme kannatanud ja lugeja on vanas kinni, ent mõned aastad – ja me teenime kõik võrgust raha.
HHL: Ekspress Grupp nuumab turgu sisse odava hinnaga, Eesti Päevalehe ja Ekspressi tellimused maksavad 2 eurot kuus, Postimees läheb julgemalt hinda küsima - 7 eurot kuus. Ekspressil ja Postimehel on erinevad vaated veebilehe tarbijatele. Norrakad uskusid, et kogu liiklus läheb kähku mobiili ja tahvelarvuti ning desktopi versioone nad väga ei arendanud. Aga Ekspressi või Päevalehe 10 000 digilugejat loevad siiamaani enamasti lauaarvutist või laptopist. Uus aeg, pagan, laseb ennast oodata. Palju Äripäeva telefonist loetakse?
IR: Kohe vaatan... näen seda online'is. Vist 15%... Ei, praegusel hetkel kõigest 5%. Aga ole rahulik. Rootsis toimus just praegu väga äge hüpe ajalehtede loetavuses mobiilis ja üldse veebis.
HHL: Siin on üks teie lehe 13 aasta tagune artikkel...
IR: Jaa... Siin võib-olla polegi vastuolu. Võibolla Päevalehte ajalehena tõesti kauaks ei ole. Küll aga jääb Päevalehe sisu, mida mina juba tükk aega loen läbi Delfi. Soonvald (Urmo Soonvald, Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja – toim) on väga hästi integreerinud need kaks toimetust. Loen Delfis tähtsamaid Päevalehe artiklite refereeringuid, ja kui pikalt lugeda tahan, on lihtne teha mobiilimakse.
Algul, kui Postimees läks Mart Kadastiku ja Margus Linnamäe omandisse, läks teie konkurentsis jäme ots nendele. Kui suvel aga Eesti Meedia loobus osalustest Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuses, on aktiivsem pool jälle Ekspress Grupp. Aga ega nemad võlgu ei jää...
HHL: Üsna hiljaaegu tegime Eesti ajalehtedega eksperimendi. Üks kõrge erakonnategelane väitis, et ajakirjanikud süüdistavad poliitikuid hämara sularaha liigutamises, ent võtavad ka ise uudiste kirjutamise eest raha. Ütles koguni inimese nime ühes toimetuses, kes võtab. Tegime siis eksperimendi.
IR: Sa rääkisid mulle sellest.
HHL: Ajalehtede Liit hoiatas suuremate lehtede toimetajaid, et tuleb eksperiment. Kõik nõustusid. Helistaski siis üks vähetuntud tegelane sellele töötajale ja keerutas libedat juttu, et rahas pole küsimus, aga tarvis oleks üht teemat kajastada... Minu suureks kergendusteks tuli vastuseks, et pöörduge oma rahaga reklaamiosakonda.
IR: Eks väljaspool tsunfti räägitakse igasugu jutte. Sinust näiteks ollakse veendunud, et angažeerid Eesti Ekspressi oma äri ajamisse... Tegelikult võib sind sajas surmapatus süüdistada, aga sinu väärtushinnangud meediale on 90ndate algusest saadik olnud paigas. Mina tean ja tunnetan seda kindlalt.
HHL: Aitäh komplimendi eest. Mul on väljaspool ajakirjandust kaks äri, millest kummalgi pole Ekspressist kasu. Julianus avaldab oma kuulutusi hoopis teie lehes, kuigi olen palunud see ära muuta. Öeldakse, et on efektiivsem.
Bonnieri lahkumine Lätist tõi kaasa ajalehtede sünge allakäigu. Roosa ärileht, päevaleht Diena ja hulk kohalikke lehti läksid Riia sadamaomanikest oligarhide kätte. Mullu sain sealt toimetusest meili, kus kurdetakse, et omanikud andsid suunise Venemaast pehmelt kirjutada.
IR: Võib-olla ei sõltunud see rootslastest. Olin mingil ajal ise Riias tööl, kui Bonnier omandas Diena. Ei taha siin liiga palju öelda, ent töökultuur või arusaam ajakirjanike väärtustest hakkas Lätis kahjuks juba 1990ndatel lahknema sellest, milline see on Postimehes, Ekspressis või Äripäevas.
Ütlesid Äripäeva juubelil ühe mõtte, mis mulle meelde jäi. Tõepoolest, me pole ju sinu või Mart Kadastikuga mingid lähedased sõbrad kunagi olnud, ent meie konkurents ei ole läinud inetuks. Võib-olla natukene on, aga mitte päris inetuks. Ja sellest on ühiskonnal palju rohkem kasu olnud, kui praegu adutakse.
Tahtsime teada, mida ühe pikaaegse meediafirma juht küsiks teiselt 25 aastat meediaturul tegutsenud ettevõtte juhilt.
Detsembri alguses andis Ekspress Grupi omanik Hans H. Luik nõusoleku teha usutlus Äripäeva peadirektori Igor Rõtoviga.
