Professor Merilai: Savisaare raamat on lugeja tüssamine
Kirjandusprofesor Arne Merilai Savisaare jõuluime-raamatust: „Süüta hingede magamistuppa hiilib autoriteetne kommionu, kes meelitab neid omale sülle istuma, et sooja õhku kõrva puhuda. See peab üle minema magusaks unenäoks ja jätma eluaegse jälje.“
Elukutselisel tekstianalüütikul ei jää kahtlust, et Edgar Savisaare nime all üllitatud „Taimetark Maara jõuluime“ (Hundisilma 2014, Fixor Holding OÜ) on olulisel määral Ivo Parbuse kirjutatud. Teos on nähtav ülekanne Parbuse vahvatest lastejuttudest „Päkapikk Peetrikese lood“ (Revalex 2006). Hiivamine avaldub nii sõnastuses, laulupeolembestes ja reportereid narrivates muhedates loomtegelastes vm korduvates sisumotiivides, žanris või formaadis kuni palenduseni välja (kunstnik Kirsti Jahilo). Seega kõikidel stiilitasanditel. Ka Parbuse teine sellesarnane lasteraamat, mil samuti Kirsti Jahilo nimi pealkirja kohal kaane peal, „Draakon Rudolf“ (Hotger 2008), toetab omakorda seda järeldust.
Siiski ei saa me kavalate vanameeste silmamoondust pesuehtsaks loomevarguseks pidada (kuigi plagiaadi mõiste puutub kahtlemata asjasse), sest vaimse omandi kaaperdamine on toimunud küllap vastastikusel kokkuleppel, olgu siis truualamlikust või ülimuslikust ettepanekust lähtuvalt. Tuleb välja, et seisame harjumatu nähtuse ees: loomevarguse asemel näikse olevat pistmist pigem loomepistisega ehk oma vaimuvilja kupeldamise ja mahasalgamisega mingi kasu huvides. Lugeja tüssamine nii või naa.
Niisiis ütleb analüütiline intuitsioon, et ühe mehe asemel pidanuks kaanel ilutsema siiski kaks või kolm autorinime. Teised on kuidagi sahkermahker maha maetud: toredate piltide joonistaja tiitli kohalt tiitli alla tagandatud, Parbuse osalus aga täiesti ära kustutatud. No miks küll? Kas siis ausalt olnuks halvem – ikka ristioksa.
Aga väita, et kuraator Savisaare loominguline panus üldse asjasse ei puutu, tõenäoliselt samuti ei saa. Tema puhul näib tekkivat analoogiline ülevõõpamine, nagu seda kirjeldab fiktsiooniteooria, kus nii olematu Sherlock Holmes kui ka olemasolev Baker Street muutuvad ühtviisi võrdselt fiktsionaalseks faktiks. Mõlemaid tuleb ühtmoodi mängult uskuda, isegi kui Baker Streeti eksistentsi saame teoseväliselt ka päriselt uskuda. Samamoodi tundub Savisaare kontekstis kõik muutuvat Savisaareks endaks – ning muu isedus tema hiilguse kõrval tühistatakse. Kui juba Hundisilmale viitavad imelood ehk ihaldusväärse ja mõnna parteipesa allegooria, siis teiseneb selle peremehe ehk peaideoloogi ümber kõik ülejäänu sekundaarseks või lausa märkimist mitteväärivaks. Hea isakene üldistub ühtlasi toitvaks emakeseks, mis sisendab kogudusele religioonipärast alluvus- ja osadustunnet. Savisaare paleusliku anima ehk vanaeit Maara kujus ühineb taimetark Kunksmoori ja neitsi Maarja nõidus, mille kaudu ühtlasi avaneb juurdepääs jumalaisa enda omnipotentsile. Püha perekond, patriarhaalne.
Raamatus avalduv allegooriline mõõde, mis lastele suunatud jutupauniku kaudu sihib ühtlasi ka lapsevanemate ideoloogilist taju, Parbuse varasematel lasteraamatutel puudus. Praeguste juttude mõte on aga üks: parteikodus Maaraq juures on soe ja turvaline, pahad muudetakse seal nagu võluväel liigagi heaks, ent kodust lahkumine on kahtlaselt ohtlik. Kõikide üle valvav kõikväeline ei saakski olla mingi hoolealune aiapäkapikk, vaid tema pilk ja tähendus tõuseb ikka mastaapselt pilvepiirini välja. Justnimelt too ridadevaheline mõeldav alltekst tõstabki Savisaare kolmandaks tegelikuks autoriks, sest erilise tagamõtteta poolõpetlikest lastejuttudest on saanud ideeliselt motiveeritud ja autoriseeritud, kahekordne struktuur. Iseenesest klassikaline modernistlik kujundisüsteem, mõttelist salakaupa peitev Trooja hobune. Ainult et eetiline küsimus ei kao: miks siiski ainuisikuliselt Savisaare nimele monopoliseeritud? Et kas au ja häbi ei ole jne, empaatiat teiste tunnete vastu, miks selline konkurentide kiivus ühise eesmärgi nimel? Mõjub nagu käsi väänav vägivald avalikus liivakastis. Mingi moraalne riive tunnukse reaalne.
Paljulubavalt viljaka eetilise arutelu ma jätaks siiski teistele riivatutele, sest ei taha praegu lauskriitikasse laskuda, mis hõlbustaks eiravat demagoogiat. Küll aga tõden, et stiiliregistri valik on täiesti ebaõnnestunud: lastetoa siiruse, aususe ja usaldamise eeldust on silmakirjaliku skeemitamisega rikutud, see pahupidi pööratud. Neid kahte maailma ei tohi kindlasti ühte patta panna, selline ühiskondlik kokkulepe näib endiselt veel kehtivat. Kui kunagi, veel IME-Edgari ajal (kes kindlasti teadis, et plagiaat on intellektuaali mürk), hakati Tartu kaubamajas müüma idanaabrite toodetud jalgrattaid välisvaluuta eest, avaldas Jaan Kaplinski ajalehes nupukese, kus ta ei nimetanud säärast jõhkrust ehk stiilitundetust mitte ebaeetiliseks (mis esimesena pähe tuleks), vaid justnimelt ebaesteetiliseks. On asju, mis lihtsalt ei sobi kokku, et ei ole ilus, kogu tahte triumfi kiuste.
Sekti enesekindlust aga ei õnnestu vist väljastpoolt kõigutada: kui iidoli tunnistajad nõnda tahavad, siis kes neil saab keelata ka oma lapsi kättpidi järele vedada ja soovitud suunas mõjutada. Teiseks, kirjanduses on ikka müstifitseeritud ning peitust mängitud jne, milles probleem. Sektiväliseks pedagoogikaks üldistamine, olgu oponeerivate või niisama neutraalsete autsaiderite suhtes, oleks aga juba kurjast. See võib avalduda näiteks lasteaia tahtlikul või süüdimatul ühislugemisel vmt üritustel, kuivõrd mesijutu varjus sisendatakse hoopis ühe piiratud seltskonna psühholoogiat. See oleks juba keskkonnareostus, üle pange ääre voolamine. Või enneaegne ja ilma loata hingedepüüdmine.
Kindakirja võti antakse iseenesest kätte juba ülla VANAISA EDGARI sõnaosavas pöördumises oma alanevate sugulaste poole: „Sa oled veel pisike ja ise lugeda ei oska. Jõulude ajal aga juhtuvad imed ja usun, et kui emme Sulle siit mõned jutukesed ette loeb, siis saad juba natuke aru. Jõudku nende ridade kaudu Sinuni soojus ja jõulutunne vanaisa juurest Hundisilmalt.“ See noodivõti sisaldab „ausat“ sõnasõnalist viidet, et järgnevad mõistujutud jõuavad lasteni otse Savisaare „juurest“ ehk siis justkui Hundisilmalt. Jutt vist jumala õige. Samas ei ole sellega üheselt öeldud, et just tema ise ongi tegelik autor, kuigi teisalt ei takistata sellist konventsionaalset (vale)järeldust, et pealkirja kohal seisabki see päris õige autori nimi. Ja mitte lihtsalt üldisem temanimeline keskkond. Seega: imejutud tulevad Savisaare „juurest“ ja tema nime alt, kuid tegeliku autori küsimus on paraku teine teema, mis küllap mõeldud „juriidiliselt“ liiva jooksma. Tõepoolest, võibolla ongi isegi nutikas käik ehk järjekordne jokk-muster, kuid laste ja nende kasvatajate siira suhte väljal siiski suhteliselt näotu temp ¬(ja seda ka sõna otseses mõttes – varjatud ilmega). Ehk puruajamine sinisilmadesse, mis tekitab küllap paljudes hoopis ärritust ja nördimust, sest väikeste kaitsealuste või nende kaitsjate usaldust kaldutakse kuritarvitama.
Süüta hingede magamistuppa hiilib autoriteetne kommionu, kes meelitab neid omale sülle istuma, et sooja õhku kõrva puhuda. See peab üle minema magusaks unenäoks ja jätma eluaegse jälje. Kes teab aga, milliseid kontrollimata tagamõtteid ta oma lahke maski varjus haub? Millise armastava emme kulm ei tõmbu taolise sissetungija peale kirpa või issi rusikas rulli?
Niisiis: nišimõnu, mitte üleüldine hüve. Seda ei tohi laiemalt propageerida, vaid risitioksa. Ühtlasi sugeneb oletus, kas muidu päris lahe lastekirjanik Ivo Parbus ei käitunudki õigesti, kui lasi oma nime ja sõltuvad sellest nipitirist välja jätta?