Dannar Leitmaa: Üks hääl aastas
Pühapäeval sõitsin üle pika aja liinibussiga ja peatuses maha krapsates astusin kohe kolm sammu tagasi. Bussipeatuse reklaamtahvlil (seal, kus tavaliselt reklaamitakse keldripoodi nimega Lipo) naeratas mulle kelmikalt vastu suur poliitiku pilt. Ma ei mäleta, mida ta lubas, aga igal juhul on taas tegemist märgiga sellest, et SEE aeg on käes.
See aeg on aeg lubadusteks, mille puhul ajab üks hullus teist taga. Keegi lubab 1000 eurot miinimumpalka, teine lubab 500 eurot tulumaksuvabalt, kolmas lubab, ah, ma ei teagi enam, mida keegi täpselt lubab. Kõik lubavad niikuinii kõigile rohkem raha ja kohe kätte. Seda seepärast, et reklaamifirmad lubavad poliitikutele, et see toob hääli.
Ka teledebatid kulgevad üha rohkem turundusasjatundjate nõuannete järgi. Esiplaanil on partei esinumber (kui ta ikka viitsib tulla) ja selja taga on muidu soliidsed poliitikud, kes peavad õigel kohal noogutama või pead raputama. Vaidlusi üritatakse hoida võimalikult reljeefsete ja demagoogilistena, sest nii saab valija aru. Miks rääkida maksuküsimustest ja eelarvekattest, kui lihtsam on jaurata korruptsioonist, kartulitest-küttepuudest või venemeelsusest? Ka seda ikka selleks, et jõuda võimalikult paljude inimesteni.
Teine sama perfektse produktsiooniga periood lõppes ligikaudu kuu aega tagasi. Nende valimiste võitja polnud mitte Ninasarvik ega Kirevsokk, vaid Mart Müürisepp. Ei olnud seal vaja publikuni jõudmiseks tõsist kunsti teha, vaid oluline oli kiirelt kostüüme vahetada, kanda vastassoo riideid ja õppida kellegi teise laul selgeks. Viimast täpselt nagu poliitikud. Ikka seepärast, et ega tavaline inimene ju mingit kunstijama vaadata taha. Inimene tahab meelelahutust, säravaid ja lihtsaid rollilahendusi, kergelt hoomatavat huumorit. Mõtteainet on tal niigi iga päev piisavalt.
Häälesaate rahvahääletus näitab aasta-aastalt paremaid numbreid, inimeste valimisaktiivsus muutub aga üha väiksemaks. Ja samal ajal saab valimistrallist üha rohkem näosaade. Liberaalist saab üheks nädalavahetuseks konservatiiv ja lauldakse ikka kusagil kontoris turundusinimeste poolt kokku räägitud loosungeid.
Äkki aitaks sellest? Mis oleks, kui igal kodanikul oleks üks hääl aastas, mille ta võiks käiku lasta kas näosaate hääletusel, eesti laulu valimisel või riigikogu / kohalike omavalitsuste / europarlamendi valimistel? Äkki saaks siis vodevillihuvilised Marko Reikopi saatel kiruda Balkani kokkumängu, aga mitte mürgeldada valimisjaoskondades ja otsida nimekirjast seda inimest, kes poe nurga taga “homod kappi tagasi peksta lubas”?
Äkki siis muutuks ka valimisdebatt sisukamaks, kui poliitbüroode poolt “raha kohe kätte”-loosungitega püütavad valijad ei saakski nende poolt valida, kuna nad on enda kõnekaardilt juba terve perega Birgit Õigemeele poolt hääletanud?
Äkki siis saaks “iga hääl loeb” tegeliku sisu tegelikel valimistel?