Poisipõli sai parima filmi Kuldgloobuse, kuid Ruus näeb filmis ka jänkide klišeesid
26. novembri Areenis andis filmikriitik Jaan Ruus filmile „Poisipõli“ kolm ja pool punkti võimalikust neljast. Järgmises, 3. detsembril ilmunud Areenis otsustas Ruus punktid tagasi võtta ja jätta skooriks kaks ja pool punkti. Ruus põhjendas oma otsust toona nii:
„Lavastaja Richard Linklater oli Berlinale lemmik. Kõik olid vaimustuses „Poisipõlvest“ kui grandioossest, tervelt 12 aastat kestnud projektist. Nüüd, pärast filmi teistkordset vaatamist, tahan iseenda poolt eelmises Ees heldelt jagatud punktid tagasi võtta. Tegelikult – väga ameerikalike stampidega lugu. Perekonnapildid, mis panevad heldima noori emasid ja võib-olla mõjuvad liigutavalt ka meestele, kel lapsepõlv seljataha jäänud. (Nagu mul endalgi.) Filmi sündmustik on edasi antud otsejoones, ilma sügavuseta, ilma alltekstita. Kõiki selles kasutatud dramaturgilisi algeid olen kinos, ka seriaalides, juba näinud. Argipäev, argiselt üles võetud. Tõstad ekraanilt pilgu, ja aasta on läinud. Hopsti!
Ainus ehtne asi on, et poiss vananeb. Päriselt, naturaalselt. Aeg küll möödub, kuid ikkagi on väga raske filmi rütmi hiljem montaažiga tihendada. Küsitav on ka, mil määral käitus peategelane iseendana, mil määral hoopis klišeede kohaselt, arvates, et nii peab, nii on ameerikalik. Ja eks poisist ju kasvaski filmis igatepidi ontlik ja lootustandev nooruk. Nagu filmis!“
Filmiauhindade jagamise ootuses analüüsib Jaan Ruus „Poisipõlve“ käekäiku pisut põhjalikumalt. Oscari nominendid selguvad juba 15. jaanuaril.
Jaan Ruus: „Pole midagi teha, „Poisipõli” rebib Oscari nominentide seas kõvasti. Kõik oleneb muidugi taustast. Seal Fellinisid (kunagi „8 ½“ eest võõrkeelse filmi Oscar) ega Bergmane („Fanny ja Alexander“ samuti) pole. On biograafilised filmid, üks Martin Luther Kingist, teine Alan Turingist ja kolmas Stephen Hawkingist. Hawkingi-film sai PÖFFil parima meesnäitleja auhinna. Kingi ja Turneri filmi pole näinud. Neljandat, „Foxcatcher`it”, Souli olümpiamängude aegsest ameerika maadluskoondise sponsorist, ekstsentrilisest miljardärist, nägin Cannes´is.
Ja siis „Poisipõli”.
Et meie Eesti kriitikud seda nii ülikõrgelt hindavad, oli mulle üllatuseks, aga et ameerika kriitikud ise seda hindavad, sellest võib aru saada. Näen kaht põhjust. Esiteks on lavastaja Richard Linklater Ameerikas tuntud kui indie-mees. Ta on teinud kolm filmi armastavast paarist („Enne...“ triloogia 1995-2003). Esimeses said nad kokku kusagil Austria rongis, teine film oli armastajate järgmisest kohtumisest ja kolmas siis palju aastaid hiljem. Aga köitis vorm: filmid koosnesid pikkadest kaadritest improviseeritud dialoogidega üks-ühele, ja need kandsid. Ju siis tekkiski Linklateril kavatsus teha film poisist 12 aasta jooksul. Aga sa ei saa ju hiljem kaadreid ajaliselt tihendada ja pead edasi liikuma tulevikku. Mõistan filmi hindajaid. Näiteks The New York Times´i kogenud ja hea maitsega arvustaja Manohla Dargis näeb seda, millest viimase suure sõja järel vaimustus filmiteoreetik André Bazin (keda ta ka tsiteerib). Et siin on ehtne vananemine ehtsas elus ilma igasuguste lateksiteta ja digitaalefektideta, mis praegu täidavad ameerika ekraane. Et film püüab nagu aja kinni ja jäädvustab selle tema põgenevas ilus.
Muidugi on „Poisipõli“ „kinematograafiline realism“, kuid ta on argipäev, argiselt üles võetud. Ehtne asi on, et poiss vananeb. Ega siin mingeid alltekste ju pole. See on realistlik jutustus kalduvusega olmerealismi. Poisi emast, tõsi, oleks esiplaanile tõstmisega enne filmi saanud. Praegu on film lihtsalt kaua kestev perekonnapiltide rida. Perekonnapildid on huvitavad meile endile ja palju vähem teistele. Oscari auhinna mõõdupuuks on minu arvates ikkagi suured filmid, mis jäävad püsima ajast aega. Võib-olla tähendab mu punktide tagasivõtmine tärnitabelis tegelikult lihtsalt igatsust ühe suure filmi ja suure autori järele.
Film on ambitsioonikas oma taotluses, seejuures väga lihtne ja realistlik, ja nagu meie Ekspressi filmihindaja James Berardinelli märgib, peaks film võitma Oscari montaaži eest. Ennekõike kõnetab ta valge keskklassi vaatajaid, kes seda ka kiidavad. Y-põlvkonna kohta üldistuste tegemiseks on fookus ikka väga kitsas. Y-põlvkond on rahvuslikult, rassiliselt, hariduslikult, majanduslikult palju mitmekesisem, vastuolulisem ja kirjum.
Muidugi, minu sügav kummardus kõigile noortele emadele (Patricia Arquette saab kindlasti naiskõrvalosa Oscari). Ja sama sügav kummardus ka noortele isadele.
Aga kui juba ameerika kriitikuid tsiteerisin, siis soovitan lugeda kahe USA filmialase esindusväljaande, Variety“ ja Hollywood Reporteri esikriitikute arvustusi „Poisipõlve“ kohta. Esimeses kirjutab Peter Debruge ja teises Todd McCarthy, nad on filmi suhtes reserveeritud.
Aga et see film Oscari saab, sellest nähtavasti pääsu ei ole.“
